Köki-möki

Eestimaine vegan õhtusöök

2011-06-04T03:02:00.000-07:00

Esiteks ülesanne keelemeistritele - eesti keeles mu teada ei ole head vastet inglisekeelsele sõnale "vegan". Sõnaraamat ütleb 'vegaan' mis kõlab vägistatult ja 'taimetoit' ei ole justkui piisavalt täpne kirjeldus...

Igatahes, sõbranna Kaisa võttis mind kampa, et teha Amsterdami ühes squat'is nimega Joe's Garage vegan õhtusöök (ehk siis ilma ühegi loomse toiduaineta: munata, võita, kooreta, piimata, juustuta jne jne). Kõik selles "kohvikus" töötavad vabatahtlikuna, süüa tehakse kaks korda nädalas ja kokad vahelduvad iga kord. Põhimõtteliselt kõik kes tahavad, võivad ennast kirja panna ja kokata tingimusel, et toit on vegan. Eelarve oli €80, millega pidi meisterdama 40-le inimesele 3-käigulise õhtusöögi.

Ma ei ole kunagi elus ligilähedaseltki nii paljudele inimestele süüa teinud, veel vähem taoliste piirangutega. Menüü koostas peamiselt Kaisa, ma olen justkui aru saanud, et köögis saab tõesti olla ainult üks kokk, muidu hakkavad suled lendama ja menüü langeb kaosesse. Seega üritasin olla rohkem tema teenistuses: hakkida ja maitsta ja hakkida ja kommenteerida.
Kuna kogused olid nii absurdselt suured, siis ma panen kirja menüü rohkem "idee" poolest, täpseid koguseid ei oska enam märkida. Enamus retsepte on piisavalt lihtsad, et ise maitse järgi koguseid kobineerida + netist kindlasti leiab täpsemaid :). Toidud olid võrdlemisi eestimaised, Kaisa pani palju rõhku visuaalile – kõigist kolmest käigust jooksis läbi tumelilla värv. Kasutatud ei ole tõesti mitte ühtegi loomset koostisosa.

1. Külm peedi püreesupp kuuma kartuliga
- Peet ja varsseller koos sibulaga pehmeks keedetud, umbes suhtes 2:1 ning siis püreestatud. Lõpus lisatus sool-pipar-sidrunimahl.
- Külm supp serveeritakse soolaseks keedetud kuuma kartuliga.
2. Punase kapsa rull seenetäidisega, porgandipüree ja spinati-tangusalatiga
- Kõigepealt keetsime kapsapead kuni pealmised lehed olid pehmed ja tulid kergesti lahti. Täidiseks küpsetasime seened kergelt oliivõlis sibula, küüslaugu ja riivitud porgandiga. Sekka segasime keedetud pruuni riisi. Voltisime täidise lehtede sisse ja küpsetasime ahjus puljongi sees umbes tund aega.
- Porgadipüree oli ka väga lihtne - porgandid ja varssellerid keedetud ning siis püreestatud. Maitseks lisatud ingverit, sidrunimahla, soola, pipart.
- Salatis oli spinat ja rukola, keedetud tang riivitud peediga (tang muutus lillaks), punane sibul. Kastmeks oliivõli ja sidrunimahl, sool, pipar. Peale puistatud röstitud mandleid.

3. Mustikasupp sojajogurtiga.
- Külmutatud mustikad ajasime suhkru ja veega keema. 10 minutit keesid, siis lisandus maisitärklis (eelnevalt vähese veega segatud), minut aega hoidsime tulel ja siis oligi valmis. Pidevalt segada. Me polnud kumbki varem mustikasuppi teinud, see oli hämmastavalt lihtne!
- Lusikatäis vaniljesuhkruga segatud sojajogurtit peale
Kokkuvõttes oli väsitav, aga väga lõbus väikse adrenaliiniga kogemus. Kõik külalised tundusid ka rahule jäävat, sest hoolimata meie kogenematusest said kõik toidud täpselt otsa, ei jääke ega puudujääke! Kahju, et valmis toitudest paremaid pilte ei ole, aga ehk saan veel peakokalt juurde muretseda.

Üldiselt ka soovitan Amsterdami külastades järgi uurida taolisi nurgataguseid alternatiivseid kohti. Mitte üheski tavalises söögikohas ei saa siin linnas €3 eest 3-käigulist õhtusööki! Väga hipikas, keegi ei maksa kellelegi millegi eest, arveldused käivad ainult hea karmaga. Olen külastanud sarnast vegan "restorani", kus on nurgas ka suur pesukauss, kus siis söömalised kõik oma nõud ise ära pesevad :)

– B, Amsterdam

Jõhvika - kreeka pähkli tagurpidi kook

2011-04-11T07:37:00.000-07:00

Küpsetasin hiljuti selle retsepti järgi koogi ja see oli nii hea, et väärib kordust.

Põhi:
2 spl sulatatud võid
125 ml pruuni suhkrut
400 ml jõhvikaid
175 ml kreeka pähkleid

Kook:
350 ml täistera jahu
1 1/2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
1/2 tl soola
6 spl pehmat võid
125 ml suhkrut
2 muna
1/2 tl vaniljet
175 ml hapupiima

– Või ja suhkur sulatada 1-2 minutit, lisa jõhvikad ja kreeka pähklid, sega ja võta tulelt.
– Sega teises kausis jahu, küpsetuspilber, sooda, sool.
– Vahusta või ja suhkur heledaks vahuks ( umbes 4 min.) Lisa ükshaaval munad, sega hoolega läbi. Lisa vanilje. Seejärel vaheldumisi kuivained ja hapupiim.
– Kuumuta põhi uuesti mullide tekkimiseni, pane peale tainas ja küpseta 25-30 min 175-180 kraadi juures.
– Las kook jahtub peale ahjust välja võtmist vähemalt 15 min, siis keera teistpidi taldrikule ja oota veel tund.

Selle laia noaga on hea igasugu pähkleid purustada. Algul noa laiema poolega puruks ja siis teraga hakkida peenemaks, kui vaja.

Ainsa märkusena ütleks, et kui vähegi võimalik, siis jõhvikaid võiks julgemalt panna kui retseptis ette nähtud. See muidugi minu arvamus!

Head isu!

– M, Kuressaare

Šokolaadikink

2011-04-11T07:23:00.000-07:00

Tegin kingiks komme, peamiselt Ferrero Rocher ja natuke muud. Lõpuks oli vaja kink kuidagi vormistada ja siis tegin ka tahvli variandi, see siis see valge kirju. Panin selle kandikuks ja peale paksud kommid. Nii lahe tuli. Ja see ka veel, et kui maiasmokk kommid ära kugistab, siis ei olegi veel kõik, vaid veel üks tahvel väga head šokolaadi nautimiseks:)

–M, Kuressaare

Viigimarja trühvlid

2011-02-16T02:05:00.000-08:00

Küll need saare inimesed on ikka kanged ja jonnakad. Kui ikka tahab, siis läheb merre (ja tuleb välja ka, ei külmu ära), mis sest, et pole suvi! Täna hommikul koeraga pargiringi tehes, jalutas meile vastu ammune meestuttav, kes ka koeraga pargiringil. Kuna ilm ilus päikesepaisteline ja park meil mere servas ehk armsa titeranna naabruses, siis üksiti koeraga jalutama minnes on mõistlik ka üks väike suplus jääaugus teha. Sealt nad siis kahekesi tulid väga õnnelikud ja rõõmsad. Ei mingit kurtmist pikale veninud talve üle. Hea küll, tema vana purjetaja, aga ka pedagoogist naistuttavad käivad ju iga päev suplemas. Ei pea kodus patjade vahel suve ootama. Aga sama hea tegevus, kui mõne jaoks talvine jääauku hüppamine on mulle söögiga seotud tegevused.
Täna siis selline tulemus. Ja et vahel kui üldse midagi pähe ei tule, siis siia väike meenutus.
Riis ja läätsed on koos hea ning toitev. Et särtsu oleks, tuleb lisada pildil olevaid kaaslasi - tšilli, küüslauk. sibul, kurkum, paprika, porgand, ingver, sidrun, purustatud tomateid, kookospiima, varsseller. Ja ikka minu moodi ehk tunde järgi.
Tavaliselt peale väikest lõuna pausi tuleb siis päeva kroon, ehk tema majesteet magus.
Täna juhtus olema päris peen. Need ilusad talvised kommid tegin reedel. Põhjus oli väga heades kuivatatud viigimarjades. Need on tõeliselt head!
Leotasin viigimarju prantsuse konjakis (kodus lihtsalt ei olnud kehvemat kraami:)), no natuke ikka lahjendasin ka veega. Siis rullisin õhukese martsipani teki ümber ja väike suplus sulatatud šokolaadis (ikka tume-tumedas).
Ja mõned käivad vabatahtlikult jääaugus!
Leotamisega läksin veidi liiale, martsipanitekk muutus suht sulaks:( Aga ega see maitset kehvemaks ei tee.
Aknast vaadates on aga kevadet näha. Pean silmas seda rohelist triipu seal hangede vahel. Teised ju ei tea, et see on halvasti soojustatud trassi töö.

- M, Kuressaare

Kartuliklimbid

2011-01-30T11:20:00.000-08:00

Keetsin reede õhtuseks peoks liiga palju kartuleid. Ja täna s.o. pühapäeval ikka veel terve hunnik potis vastu vaatamas. Et mis siis nendega teha? Jällegi on üht toredat inimest ka külla oodata, tuleb otse titeranna jääaugust talviselt supluselt, prrrr. Ainult kuuma teega teda elus ei hoia, arvan ma:)

Võtsin siis selle kartulikuhja ette. Riivisin, segasin hulka täisterajahu (tunde järgi) ja siis veel ühe muna ning veidi muskaatpähklit.

Rullisin tainast vorstid ja lõikasin vorstid juppideks. Kahvliga kaunistuseks triibud ka peale (mis hiljem küll kuhugi kadusid, vist uppusid ära). Peaaegu nagu gnocchide valmistamine:) Keetsin soolaga maitsestatud vees nagu pelmeene, et kui pinnale ujuvad, siis valmis. Nõrutasin veidi ja pannile. Maitseks veel riivitud juustu peale ja praadisin ka punast sibulat (sest minu meelest kartul nõuab sibulat kõrvale) Järgmine kord panen kindlasti suuremat rõhku juustu iseloomule. Suvaline riivitud juust on mõttetu. Ikka parmesan või muu karakteriga tüüp. Lihtsalt klimp on muidu, mitte maitsev kartuliklimp!

Õnneks on veel üks täpiline sõber, kes kunagi ei nurise, et juust ei ole piisava iseloomuga, või et kartul nõuab sibulat.

Aga, et oleks ikka kõik jäägid ära tehtud, siis dessert tuli ka olemasolevast ehk et reedeõhtusest apelsinimarmelaadi-šokolaadikoogist ja kondenspiima-mustaploomikoogist (nendest olid saanud juba digestiivküpsised). Panin siis pokaali need nn. küpsised, nende peale kondenspiima- (see veerand oli järgi reedeõhtusest koogiteost) ja jogurtikastme, kõige lõpuks kookoshelbeid ja sügavkülmast ploome.

Ma arvan, et lumises jaanuarikuus ei ole kasinus ja tagasihoidlikus voorus. Vau, külaline pani endale juurde! Kartuliklimpe ka. Panite tähele, mitte ei küsinud juurde, vaid pani ise! Retsepte konkreetsete kogustega ei tule, sest tunded on sama olulised hea toidu valmistamise juures, kui üks korralik köögikaal. Mul kaalu pole:(

-M, Kuressaare

Aedsalvei ülistuseks

2010-05-28T12:08:00.000-07:00

Tänane lõuna oli pühendatud salveile. Nagu kõik esimesed kevadised asjad, nii on ka salvei praegu eriti maitsev. Kohe peab neid igale poole laotama. Värskelt, otse maja eest peenrast! Tänu salveile sai valgetest ubadest keedetud maitsev supp.

Supi kõrvale: lavašš laiali, toorjuustu peale (minul oli tavaline maitsestamata Farmi oma)ning maitseks ja iluks peenralt ikka salvei. Lavašš ahju ja napilt kümme minutit 200 kraadist kuumust. Ahjust väljudest jume palju parem, ehk siis lihtsalt jumekam. Ja lõuna kevadiselt mõnus ja salveine.

– M, Kuressaare

Rabarberimuffinid

2010-05-20T14:21:00.000-07:00

Meil oli rabarberimuffinite festival! Esimesed kevadised rabarberid on lihtsalt üht korralikku festivali väärt.

Kuna ikkagi selle kevade esimene festival, siis tuli muffinite välimusele ka rõhku panna. Ehk tegime seekord kõik korralikult valge nisujahuga. Ilus oli vaatamas käia, kuidas festivali peategelased ahjus valmisid. Ikka rohkem puhvi ja uhkemaks! Maitse oli ka hea, ehkki sümpaatsem on siiski süüa neid täisterajahust valmistatud kooke ja muffineid :) Nii et festivali-järgsel ajal hakkame jälle täisterajahust küpsetama.

Rabarberimuffinid

2 muna

1,5 dl suhkrut

2,5 dl nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

2 tl vanillisuhkrut

1 tl kaneeli

150 g hapukoort

0,5 dl sulatatud võid

350 gr rabarberit

Vahusta munad suhkruga ilusaks vahuks, sega kuivained omavahel.

Lisa kuivained vaheldumisi jahtunud sulavõiga munavahule.

Rabarberitükid sega kõige viimaks mitte väga hoogsalt taignasse.

Ja siis vormidesse ja ahju.

Küpseta 225 C juures 15 min.

– M, Kuressaare

Matcha keeks

2010-05-04T01:58:00.000-07:00

Mul oli täna täiesti tähistamist vääriv tähtpäev ja ma tegin selleks puhuks kevadiselt rohetava matcha keeksi. Kahjuks ei jäänud küll nii võigas roheline nagu ma lootsin :)

Selleks läks vaja 4 muna

1,5 dl suhkrut

2 dl jahu (1.5 dl nisujahu ja o,5 dl spelta täisterajahu)

1 spl matcha rohelise tee pulbrit (mitte kuhjaga)

noaotsaga soola

150 g sulatatud võid

Vahustasin munad suhkruga tugevaks vahuks, lisasin söelutud jahu ja matcha. Segasin hoolega. Siis sool ja jahtunud sulavõi ja jälle segasin korralikult. Kallasin võiga määritud keeksi vormi ning ahju. 180 kraadi juures 50- 60minutut. Oleneb ahjust. Minul erk ahi ja sellepärast oli 170 kraadi juures 45 minutit.

Meenutamaks lumist talve, tegin toorjuustu-vahukoore hanged peale. Külmakapist leidsime veel mangokreemi (see kollane hang) ja kiusatus oli maja eest midagi juurde tuua – et siis melissi lehed maja eest. Nii saigi tordi moodi kevadiselt rohetav matcha keeks toorjuustu hangede ja melissi eputava oksaga!

– M, Kuressaare

Toorjuustukook nr. 93

2010-05-01T03:12:00.000-07:00

Ea valmistas toorjuustukoogi. Kuid mitte päris klassikalise s.t. jogurti asemel oli ta kogemata poest koju toonud rõõsa koore (vahukoore), aga see tuli ainult kasuks. Ma olen seda ennegi järeldanud, et ei nii hirmus täpne ei tasu olla. Igav on. Et siis see toorjuustu osa, mis oleks vist pidanud tahkem olema, oli seekord kastme taoline. Põhi, nagu ikka oli valmistatud Digestivi küpsistest ja võist. Toorjuustu osa siis toorjuustust, munast ja vahukoore segust. Aa jaa, mett oli kah. Ning ahjus oma 40 min. Ja retsept nägi ette 4 tundi jahtumist, see oli kõige raskem osa selle koogi juures. Seda kooki tuleb teha täis kõhuga, soovitav kohe peale hommikusööki.

Koogi põhi on mõnusalt kare ja mure ning siis see siidine ja natuke voolav kreemi osa kokku oli ... Igaljuhul kõik nautijad andsid maksimum punktid ja olime rahul, et retseptist kõrvalekalle toimus.

Retseptis oli hoiatatud, et järgmine päev on kook veel parem. Ime läbi meil oli ka seda kooki veel järgmiseks päevaks. Kuid esimese emotsiooni vastu ei saanud – põhi oli juba läbi imbunud ja mitte enam nii mehine, ning pealmine osa enam mitte nii siidine ja naiselik. Ja täna me oleks juba vaarika või mõne muu marja kastet juurde palunud.

Peale lõunauinakut valmistati meile ilusa värviga vitamiinidest punetavat smuutit. Mehed valmistasid ja sellepärast ei oska ka öelda, mis seal sees oli. Tunda oli mustsõstra, banaani, piima maitset. Aga nii vähesega nad tavaliselt ei piirdu. Kindlasti oli seal veel puuvilju. Aga vaadake värvi! Praegusel kahvatul ajal see värv toidab juba iseenesest!

Toorjuustukook nr. 93 (juustukooke on nii palju, aga ometigi väärib omaette nime see versioon)

Põhi:
3,5 dl digestive küpsiseid
1 dl sulavõid
1 sl suhkrut

Täidids:
400 g toorjuustu (meie kasutasime Farmi originaali)
3,5 dl vahukoort
2 muna
1,5 dl vedelat mett
2-3 tilka mõrumandli õli

Küpsised purustada, segada sulavõiga ning suhkruga.
Suru koogivormi põhjale ja külgedele ning pane ahju. Ahjus hoia 10 min 175 kraadi juures.
Kui 10 min. möödas, siis ahjust välja ja las jahtub.
Toorjuust mikserda lahti, sega juurde koor, mesi ja mandli õli.
Kui põhi on jahtunud, kalla täidis peale ja pane uuesti ahju.
Küpseta 175 kraadi juures nüüd juba 40-50 min.
Ja kindlasti lase koogil toibuda pärast ahjust välja võtmist. Paar-kolm tundi kindlasti.

Ja siis valmistu kontrastide nautimiseks!
Pruun - valge
kare - siidine
Lisa siia veel oma kogemusi!

– M, Kuressaare

Lemmik brokkolisupp

2010-04-21T01:32:00.000-07:00

Sellel supil on hämmastav maitse ja lihtsuse vahekord. Seda maitset on raske ette kujutada, kui ei ole saanud, sinihallitusjuust teeb siin imesid.
Vulkaani purse on väga hämmastavalt ilus ja ürgne loodusjõu meeldetuletus, aga kas kellelgi on veel nendest tuha juttudest kergelt kõrini? Uudisteveski vajab midagi uut... Ptüi-ptüi-ptüi.

Brokkoli-püree supp sinihallitusjuustuga

1 sibul

1 küüslaugu küüs

500g brokkolit (sobib ka külmutatud)

1 l puljongit

150 g sinihallitusjuustu

tšillit (kui on)

tüümiani (kui on)

1. Kuumuta õlis sibul ja küüslauk.

2. Lisa kuum puljong ja brokkoli. Puljongit peaks olema parasjagu niipalju, et katab brokkoli. Keeda 5 min kuni brokkoli on pehme. Lisa tüümiani, kui on.

3. Purusta brokkoli saumiksriga, samal ajal lisades tükkhaaval sinihallitusjuust. Juustu kogus oleneb ta kangusest, maitse järgi.

4. Serveerida tšilli pipraga, (aga ei pea).

– B, Amsterdam

Kikerherne hautis

2010-04-17T08:32:00.000-07:00

Esimesel aastal välismaal ma avastasin nii mitmeid uusi toiduaineid, et kartulit ei keetnud paar-kolm aastat. Tõesti, mitte ühtegi korda. Järsku olid kõik võileivad hummusega ja iga õhtu toiduks ubadest-juurviljadest hautis kuskussiga. Mälu ju ei valeta ja ta ütleb mulle, et ma sõin ühe aasta oma elust VÄGA palju kikerherneid. Kikerherned käisid käsikäes liha vältimisega, mis on iseenesest teretulnud kaubavahetus. Ja keegi ütles, et nad vähendavad kolesterooli taset, mis mulle äärmiselt palju korda läheb. (ei, mitte veel)

Nüüd pärast paariaastast pausi kuskussist ja kikerhernestest, on nad tagasi uue ja tugevamana. Ma võiks seda toitu süüa tõesti liiga tihti. Suure tõenäosusega saab see olema üks neist 7-st retseptist, mida ma hakkan kunagi tegema, kui mul on nii palju tööd ja lapsi ja sõpru, et hakkan tsüklis süüa tegema nagu üks korralik koolisöökla. (Reedeti kalapulgad.) Ja see toit sobib ideaalselt, sest kõik uksed-aknad on avatud ja omavahel vahetatavad, tee mis tahad, niikaua kui on oalisi ja vürtse ja kuskussi. (Täpselt nagu kooli kokad nii osavalt žonglöörisid ideedega, kui pakkusid iga reede keedukartulit kalapulkade ja hapukurgi-koore kastmega. Mmm.)

See on küll eriti baasteadmine, aga ma kunagi ei teinud seda: konservoad PEAB ära pesema.

Järjekordselt oli kõht liiga tühi, et toit taldrikule panna ja siis pilti teha. Et siis... kui ma kunagi peaks ära unustama, kuidas kuskuss välja näeb, siis meeldetuletuseks üks illustreeriv ja isutekitav ülesvõte.

Kikerherne hautis (4-le vähemalt)

2 šalott sibulat/ hakitud

3 küüslaugu küünt (väiksemat sorti)/ purustatud

1 tšillipipar/ hakitud, ilma seemneteta kui üleliia vürtsist ei taha

3-4 selleri vart/ hakitud

1 paprika/ hakitud

2 porgandit/ hakitud

400g kikerherneid

200g ube (red kidney beans = mis see eesti keeles on? sõnastik ei tea)

400g tükeldatud tomateid

200g tomatipüreed (passata di pomodoro)

koriander

muskaatpähkel

köömned

nelk

kaneel

kardemon

sool

must pipar

hapukoor või kreeka jogurt

1. Kuumuta õli ja madalal tulel "hauta" sibul, küüslauk, tšilli. See võtab mõned minutid kuniks sibul on pehme/läbipaistev.

2. Lisa paprika, seller ja porgandid ning sega. Umbes samal ajal lisasin ma kõik need ürdid-maitseained, mis kirjas. Need on mul enda maitse järgi pandud, täpsed kogused on igaühe enda otsustada. Segada kõik köögiviljad ja matseained ning lasta haududa, kuni tunduvad pehmed. Umbes 5-10 minutit keskmisel tulel.

3. Pesta oad-kikerherned ja lisada köögiviljadele. Samuti valada peale hakitud tomatid + tomatipüree. Olenevalt, kui pehmeks köögivilju tahad küpsetada, siis hautada veel kuniks tundub valmis. Samuti 5-10 minutit. (Väga täpne kirjaldus, ma tänan.)

4. Valmistada kuskuss. Kuidas täpselt, ütleb pakend. (Kuum just-keedetud vesi valada kuivale kuskussile ja hoida kaane all kuni 5 minutit, siis lisada soola ja spl võid.)

5. Serveerida hapukoore või kreeka jogurtiga, eriti hea, kui on värsket koriandrit.

– B, Amsterdam

PS. Nii hea on vaadata täiesti lennuki-triibu-vabat helesinist taevast need viimased päevad. Õhk saagu kevad-puhastatud!

Kalkuni gyoza

2010-04-09T10:24:00.001-07:00

Lihavõtted olid see aasta väga söögi-rohked. Päev pärast lihafondüüd, millest ei olnud kerge taastuda, oli sõpradega õhutsöök jaapani köögiga. Keegi meist ei ole sel alal spetsialist, pigem teadmisega, et "jaapani toit = sushi". See tähendas reisi aasia supermarketisse, et osta kõik need vedelikud, mille nime oled kuulnud, aga maitsest pole aimugi. Nüüdseks on need vedelikud mul koduriiulitel ka, sest mul on plaan väga palju jaapani retsepte katsetada. VÄGA palju. Nii maitsekas toit, kuid samas tervislik – vähe rasva, praadimist, töötlemist ja samas kasulikke osapooli. Muidugi finants ei luba hetkel kõiki neid toore kala retsepte teha, aga alustame siis "pelmeenidest".

P.S. Need on TÕELISELT head, kui on vähegi uudishimu ja viitsimist - peab tegema!

Gyozad on siis justkui idamaade pelmeenid. Mul puuduvad suuremad teadmised, et nende erinevustest rääkida, aga gyozade taigna osa on silmaga näha, et õhem ja kergem. Ma olen saanud pelmeene kas keedetult või praetult, kuid gyozad ehk 'pot-stickers' on põhimõtteliselt mõlemat – korraks praetud, et oleks krõbe põhi ja siis pealmine osa on aurutatud. Mul ei olnud kannatust väga pildistamisega tegelda ja lõpp-produktist mul pilte ei ole, sest sõime kähku kõik ära, enne kui näljast minestus peale tuli.

Tegelikult, kui muu ei huvita, siis tänase postituse tähtsaim fakt – Jaapani keskmine eluiga on maailma kõige kõrgem, ligi 83 aastat. 83!!! Ma võtan endale selle vabaduse ja ajan kõik toore tuunikala ja vetikate kaela. Mitte, et oleks vaja igavesti elada, aga püha televiisor näitas, kuidas meestel silmad säravad, liigesed libedad ja juuksed kohevad. Midagi nad teevad õigesti.

Kalkuni gyozad (25 tükki)
120 g kalkuniliha
100 g kapsast
50 g sibulat
50 g rohelist sibulat
1/2 sl soja kastet
1/2 tl suhkrut
pipart
1 sl saket
1/2 sl seesamiõli
1 sl kartulijahu (kasutasin maisi-)
1 tl riivitud küüslauku
1/2 riivitud ingveri
1/2 sl oyster sauce (eesti keeles austri kaste?!)
25 tk gyoza "kilesid" (ostsin aasia poest sügavkülmast)

Kastmeks:
1 sl riisiäädikat (tavaline äädikas on hoopis teine asi, hapum = ei sobi)
1 tl sojakastet
seesamiõli

1. Hakkida liha peeneks ja lisada kõik maitseained-vedelikud.
2. Segada kokku hakitud kapsa ja sibulatega.
3. Voltida taignasse ja asetada jahuga taldrikule.
4. Kuumutada pann seesamiõliga ja asetada gyozad jahuse küljeda pannile. Praadida paar minutit. Lisada u. klaas vett, et gyozad oleks pooleldi kaetud.

5. Kui vesi on gyozadelt ära auranud, siis lisada veidi seesamiõli ja praadida veel 1-2 minutit.
6. Valmis. Serveerida kastmega. Eestlased (ehk mina) söövad näppudega, kui pulki ei talitse.

NB! Ma ei pingutanud väga retsepti seletamisega, sest kõige paremini saab sellest aru videost ja siinkohal tuleb appi mu lemmiksõber Cookingwithdog: http://www.youtube.com/watch?v=r8MBX-SXnmg

– B, Amsterdam

Kevad

2010-04-04T09:11:00.000-07:00

Tegin täna kevade ootuse einet. Praegu tasub nautida avokaadosid! Nagu oleks kergelt kevadet saanud tunda – nii roheline ja tervise maitsega.

Minu meelest on paremad isegi need väiksemad pruunikad viljad. Igal juhul, on vaja neid niisutada ühe laimi mahlaga. Küpsetasin ahjus ka ühe küüslaugu. Naksasin sellest kaks küünt, litsusin kahvliga sodiks ja segasin hea oliivõliga. Ja see läks kastmeks avokaadodele. Natuke seisis kaane all, täpselt niikaua kui ahjus grillis kaks tükeldatud kanafileed. Kanafilee tükkidele panin peale õli, sojakastet ja tšilli helbeid. Nii vähe ja nii palju maitset sain.See ongi minu meelest ülim, kui vähesest leiad palju

Ja no punane greip ei ole ainult oma ilusa värvi pärast seltskonnas, muud omadused on tal ka praegu tublid.

–M, Kuressaare

Pavlova

2010-04-04T05:11:00.001-07:00

Ükskord kukkus sõber Austria Poiss imestusest pikali, et ma ei ole kunagi fondüüd söönud. Ma arvasin, et see jäi 70ndatesse kinni, aga inimesed Alpidest pidavat seda endiselt väga armastama. Igatahes, Poiss ostis fondüü atribuutika, valmistas peeneid kastmeid ja tuli meile külla. Ma olen kuulnud juustu- ja šokolaadifondüüst, aga tema tegi lihaga.

See käib nii, et laual on elava leegi peal pott puljongiga ja hunnik toorest liha (meil oli sea-, veise- ja kanaliha + vasikamaks), mis pannakse tükk haaval varda otsa ja küpsetatakse paar minutit puljongis. Vwaauu! Lisaks erinevad dipikastmed on äärmiselt olulised näitamaks su taset fondüümaailmas. Ma ei ole ausalt varem saanud nii pehmet liha, uskumatu. Kahju, et mul eriti häid pilte ei ole, liiga suur ärevus oli söömisega. Igatahes üks võimas seltskondlik toit ja ma asun fondüü komplekti jahile, jea.

Aa ja muuseas, ma tegin magustoiduks šokolaadi Pavlova vaarikatega ja see tuli ka super välja, sest me sõime kolmekesi ära terve selle koguse. Mis tegelikult peaks olema piinlik. Aga mul ei ole, haha. Kogu see pingutus oli Jeesuse auks.

Pavlova on välimuselt kõige dekadentlikum absurdselt baroklik hõrgutis, mida ma olen kunagi teinud. Marie Antoinette ja Wolfgang Amadeus oleksid mu üle uhked.

Ma ei ole varem beseed küpsetanud ega isegi vahukoorega eriti tegelenud, aga kõik kukkus hästi välja, nii et ei ole üldse väga hirmuäratav. Eriti hea, kui tead, kui kuum su ahi on, minu oma on täiesti mööda, sest ta on tuhat aastat vana.

Šokolaadi Pavlova vaarikatega (3-le haha, tegelikult umbes 6-le)
4 munavalget
200 g suhkrut
2 spl kakaod
1 tl palsamiädikat
40 g tumedat šokolaadi
300 ml rõõska koort
hunnik (külmutatud) vaarikaid

1. Pane ahi kuuma 180 C
2. Vahusta munavalged ja lisa lusikas haaval suhkur kuni vaht on tihe ja läikiv.
3. Lisa kakao, balsamico ja purustatud šokolaad ja õrnalt keera need vahu sisse. Ei ole hea metsikult segada, vaid pigem õrnalt "voltida" nagu inglise keeles on kombeks öelda.
4. Vala/tõsta vaht küpsetuspaberile + pannile ja silu. Vt pilt 7.
5. Pane ahju ja keera kohe kuumus 150 C peale – nii tuleb krõbe koor, aga venivam vahukommi moodi sisu. Küpsetada umbes 1h kuni 1h 15 min. Besee on valmis, kui servad on katsudes kõvad/krõbedad, pealtpoolt tunned, et veidi vetrub kooriku all. Kui valmis, jäta besee ahju, veidi avatud uksega, kuni jahtub.
6. Selle besee võib varem valmis teha, võib isegi päevi seista. Kui valmis serveerima, siis lisada vahukoor ja vaarikad. Peale võib riivida veel šokolaadi.

– B, Amsterdam

Pragudega küpsis

2010-02-28T12:57:00.000-08:00

Mu austerlasest sõber hiljuti rääkis, kuidas ta vanaema on köögis võimatu maniakk. Ta on terve oma elu iga päev vähemalt 5 tundi süüa teinud, sest elukutselise perenaisena ei olnud tal väga muud teha. Ta toob oma salaami Ungarist, kohvi Itaaliast jne. Kui restoranis midagi head ja huvitavat maitseb, siis vanaema trügib kööki ja uurib välja, kuidas asjad käivad. Ka kõige peenemates söögikohtades.

Selle peale ma mõtlesin, et kuigi eestimaised vanaemad teevad oivaliselt süüa, küpsetamine on siiski teisejärguline olnud. Elu ise on piisavalt keeruline, pole kuninglikke retsepte appi vaja olnud, et end üles kütta. Lihtsusest hoolimata kaasneb selle vanaema "labase" lihakastmega iga kord ehmatavalt rikas maitse. Kuidas nad seda teevad, keegi ei tea. Justkui mööda minnes kokku visatud, ilma igasuguste pretensioonideta, ja konkureerivad ikkagi peenete eurooplastega (minu silmis vähemalt)..

Ebaselge, kuidas see mu šokolaadiküpsistega seotud on, aga need fotogeenilised küpsised said küll valmis ootamatu kergusega. Nad ei ole maailma kõige erilisemad ja uhkemad küpsised, aga mu šokolaadi isu ei ole kuigi nõudlik, lihtne tume kakao maitse, krõbe koor ja pehme sisu on mu jaoks superpiisav. "Originaalis" veeretatakse neid tuhksuhkrus, aga ma pidin proovima purustatud piparmündi kommidega. Sest šokolaad ilma piparmündita on nagu Zeus ilma äikeseta. (!)

Siililegi vist selge, et neid küpsiseid süüakse külma piimaga. Muidu on Zeus ilma äikese JA toogata. Mul oli täna väsitav päev.

Pragudega šokolaadiküpsised: (päris palju saab sellest kogusest, u 30? )

125 ml kakaod
250 ml valget suhkrut
65 ml õli (kasutasin oliivõli; alguses tundus kahtlane, aga töötas)
2 muna
1 tl vanilje ekstrakti
250 ml jahu
1 tl küpsetuspubrit
soola
tuhksuhkrut katmiseks

Sega kausis kakao, suhkur ja õli. Lisa ükshaaval munad. Eraldi kausis pane kokku jahu, küpsetuspulber ja noa otsaga soola; lisa see segu kakaomassile. Kata tainas ja pane paariks tunniks külma seisma.

Kuumuta ahi 180 C kraadini. Rulli tainas käte vahel väikesteks pallideks ja kata tuhksuhkruga. Tegelikult võiks tuhksuhkru asemel proovida mida iganes, mis maitseb? Kaneeli, piparmüntti, kookos jne. Kaetud pallid panna küpsetuspaberile ja ahju.

Küpsetada eelkuumutatud ahjus 10 kuni 12 minutit. 12 minutiga olid minul juba võrdlemisi kuivad, tasub 10-ga esialgu proovida. Ma isegi ei soovita küpsistel jahtuda, sest mis selle mõte on? Mida varem, seda parem!

– B, Amsterdam

Odrajahu karask

2010-02-25T02:02:00.000-08:00

Mul ei ole pliiti ja saan ainult ahjus sooja toitu teha, aga jube liha isu oli, sellepärast viskasin peekoni viilud peale. Karaski ise on väga lihtne ja hea kartuli või pasta asendaja.

Odrajahu-hapupiima karask:

2,5 dl hapupiima
1 muna
1 tl soola
1 tl suhkrut
2 spl õli
1 tl köömneid
3 dl odrajahu
1,5 dl nisujahu
1 tl soodat
Muna tuleb soola ja suhkruga lahti kloppida, lisada hapupiim ja õli, seejärel köömned. Teises kausis sega jahud ja sooda ning lisa siis vedelale osale. Pane võiga määritud ahjuvormi ning küpseta 200ˇC juures 20-25 min.

Küüslaugu sõpradele selline retsept:
200gr kohupiima
1,5 spl õli
1,5 dl kaerahelbeid
0,5 dl odrajahu
1/ tl soola
1!4 tl soodat
1 purustatud küüslaugu küün
Küpseta 220ˇC juures 30 min.

– M, Kuressaare

Apelsinikommid

2010-01-23T10:49:00.001-08:00

Vaatasin üks öö kella kolmeni ühte Jamie Oliveri saadet, kus lahati surnud paksu meest, et näidata, mida vale toitumine inimesega võib teha. Maks oli kordades suurem kui normaalsel inimesel, rasva kihtide vahelt oli teadlasel raske süda üles leida, ta organid olid kõik nii paisunud ja rasvas, et kopsud olid jäänud kolm korda väiksemaks kui tervel inimesel! Kõlab nagu tegu oleks olnud mõne ekstreem 300-kilose mehega, tegelikult nägi välja nagu ükskõik milline tõsise õllekõhuga mees. Kh-khmm, head isu!

Tegelikult kogu saate sisu oli see, et võimalikult palju ise süüa teha, mitte sööge-vähe-rasva-veel-vähem-süsivesikuid mantrad. Ilmselgelt see mulle sobib, suva mida sööd, peaasi, et korralikult tehtud hehe. Järgmine loogiline samm sellest sissejuhatusest on ise komme teha.

Ma olen pikemalt aega vesistanud neist apelsinikoortest šokolaadis, nende poe versioonide põhjal, mida saanud olen. Ehkki etappe oli igasuguseid, siis see tegevus ei olnud üldse peadmurdev, kõige parem tegevus uimasel pühapäeval. Magus apelsini aroom, mis pärast igast nurgast immitseb, on hämmastav. Kõige parem lõhn maailmas! Kuigi pärast kolme tundi nuusutamist ei ole enam nii ohjeldamatut isu neid süüa, aga võib-olla see ei olegi nii halb omadus...

Mulle siiralt maitsesid need üllitised, kuid järgmine kord parandan järgnevad nüansid:

1 - Originaalis peaks kasutama valget suhkrut ja heledat siirupit. Minul olid mõlemad pruunid, ei ole nii suur esteet, et oleks suutnud selle pärast poodi minna, aga värv oleks kindlasti elavam jäänud.

2 - Kuivatada suhkrus karamellistunud koored restil, mitte küpsetuspaberil. Nii tuleksil nad ilmselt veel kuivemad ja sitkemad. Kahjuks mul lihtsalt ei ole sellist resti (veel).

3 - Kindlasti mitte panna neid pärast šokolaadi kastmist lihtsalt taldriku peale, hiljem ei ole neid võimaliks sealt ilusti lahti saada. MIKS-oh-miks ma ei tulnud selle peale, et neid küpsetuspaberile panna?!? (Palun õppida mu vigadest.)

Apelsinikommid

(tasub teha ka suuremas koguses, säilivad hästi)

3 apelsini

180 g suhkrut

30 ml (maisi)siirupit

1 tl võid

cayenne pipart (soovi korral)

1. Koori apelsinid ja lõika koored u. poole cm laisuteks ribadeks.

2. Pane viilud külma vette ja kuumuta keetmiseni, keeda 1 min.

3. Vaheta kuum vesi külma vastu ja pane uuesti tulele, kuni vesi keeb. Keeta madalal tulel 30 min. (See külma vee protseduur võtab ära koore kibeduse) Kui on ära keenud, siis jätta jahtuma, kuni vesi on toa temperatuuril. Võib jätta ka terveks ööks.

4. Sulata potis kokku 100g suhkrut, 30ml siirupit ja 100ml vett. Kuumuta keemiseni. Keeta koori selles lahuses u. 1 h, selleks ajaks on suhkruvesi redutseerunud siirupiks. Lõpus lisasin natuke ceyenne'i pipart. (ise olin selle ideega nii rahul, aga maitse asi vist?)

5. Aseta restile kuivama.

6. Kui koored on kuivanud, siis võib püherdada neid teralises suhkrus või kasta sulatatud šokolaadi. Suurima šokolaadi austajana valisin kõrge kakaosisaldusega versiooni, klassikalisest hea kombo. (Veelkord - kuivatada küpsetuspaberil)

– B, Amsterdam

Mango lassi

2010-01-17T12:49:00.000-08:00

Ma olen viimasel nädalal iga hommik joonud värskelt tehtud smuutit, enamasti külmutatud marjadest. Ma nimelt avastasin enda jaoks fakti, et külmutatud marjad ei ole kuigi kallid, aga pidavat olema isegi vitamiinirikkamad, kui "värsked" marjad poelettidel. Pealegi, mind on juba aastaid vaevanud mure, mida hommikul süüa, ja see on üks vähestest valikutest.

Kuigi külmutatud marjadest kõiksugused kombinatsioonid on väga maitsvad, mu praegune vaieldamatu lemmik on ikkagi mango lassi! Ma tegin seda värskest mangost, mis Eestis võib eriti kallis olla (?), aga äkki konserveeritud versioonid on jällegi tervislikumad, kui ma alati arvanud olen. Ja siinkohal kõige lõbusam viis mango lahkamiseks:

Mango lassi

u 1 liiter

1 mango

keefir (mahult võrdselt mangoga)

tükk ingveri

mett (soovi korral)

RRrrrr-rrr-r-r-r-rrr...

– B, Amsterdam

Šokolaadid & kommid

2010-01-14T11:29:00.000-08:00

Peale suppi tuleb minul kohe magusa isu.

Kodus peab alati olema kahte värvi šokolaadi, seekord oli ka pähkleid ja rosinaid. Rosinaid leotasin veits Blossa Glögis ja pähklid hakkisin. Natuke oli ka Digestive küpsiseid, neid on hea purustada suure tainarulliga. Lihtsalt sõidad üle! Šokolaadi sulatamisest pilte ei ole, aga kujutage ette! Korralikult ikka veevannil.

Küpsisepuru ja rosinad läksid kommideks. Oi, aga sinna tuli ka sulatatud võid panna ja natsa panin ka rõõska koort. Siis segasin kena massi ja panin külma tahenema, et oleks hea komme veeretad. See ei võta kaua.

Vahepeal võib ajaviiteks ühe suure kirju-mirju šokolaadi teha. Tumeda šokolaadi sisse (ikka sulatatud) segasin pähklitükid ja veidi apelsinikoort. Järgmine kord panen apelsinikoort kindlasti rohkem! Vedelale valgele šokolaadile lisasin natuke kaneeli. Ikkagi talvine aeg ja vürtse on vaja. Paber alla ja esimesena tume šokolaad. Silusin noaga enam-vähem paberile ühtlase kihina ning siis mirjuks valget šoksi peale. Ning siis ranne vabaks ja mõned lõdvad liigutused noaotsaga, et mirju oleks. Seejärel jooksuga alla koridori, et ruttu koera eest peitu saaks pandud.

Nüüd jätkasin kommide tegemist. Ikka pallike ja vedelasse šokolaadi. Šokolaadi kastmiseks on mul hea kaheharuline kahvel. Sups šokolaadi ja tagasi paberile hanguma. Nii supsutad senikaua, kui materjali jätkub.

Kui kommid on aeg viia alla koera eest peitu, siis üksiti saab juba šokolaaditahvli (ja mitte selline väike nagu poes) üles tuua. All on meil lihtsalt koridor ja seal on jahedam. Hangub rutem ja koer ei saa riiulilt kätte. Mitte, et ma koerale ei raatsiks anda, vaid ta vaeseke ei talu šokolaadi, pärast sügeleb üle kere. Aga mina talun hästi!

– M, Kuressaare

Kreveti-nuudlisupp

2010-01-13T13:07:00.000-08:00

Ma olen nüüd nädal aega üksi kodus olnud. See tähendab nädal aega ainult iseendale süüa teinud. Iga päevaga langeb motivatsioon söögitegemiseks, sest ennast toita pole justkui piisav põhjus. Tahaks, et keegi teine pärast kiidaks ja mömiseks. Eile langesin ma rekordiliselt madalale ja sõin oma elu esimese valmis lasanje supermarketi sügavkülmast. Ega ta kõige hullem tegelikult polnudki, öko ja puha, aga sellegipoolest hakkasid täna õhtul südametunnistuse kellad edevalt helisema ja tuli kange vajadus millegi tervisliku järele. Ikka on hea kord nädalas midagi värsket süüa, et siis ülejäänud kuus päeva süsivesikutes naudelda...

See eestlase käe järgi kohandatud jaapani supike on mu pidev lemmik, tavaliselt küll kanaga. Ideaalsest nuudlisupist on lausa filme vändatud, seega ma ei pretendeeri mingile autentsusele, aga omas kodus teen omamoodi ja see on mu meelest väga maitsev ja värskendav supp. Ta tuleb iga kord erinev, peaasi, et oleks julgust kõiksugu kastmeid ja vürtse kasutada, millest saaks maitsekas vedelik ja siis rohkelt juurvilju. Tihtipeale on inimestel hirm, et liiga palju on sojat või liiga palju on ingverit. Ma ütleks, et mida rohkem, seda uhkem! Ja vedelikku peaks lõpus olema vähemuses.

JA VEEL tuli meede üksiolemise suurim rõõm – saab süüa ükskõik mida, kellegi teise kapriise arvestamata. Nii et kõik te mereannid, tulge mu juurde!

Supis kasutasin soba nuudleid ehk tatranuudleid, mis tulevad Jaapanist ja muud neist suurt ei kuulegi, kui et on nii tervislikud. Suvel on neid hea süüa jahutatult, supiväliselt, aga seekord siis niimoodi. Kes siis ikka miinuskraadides külma toitu sööb.

PS. Pärast esimese kausi lõppu ma sõin kõik ülejäänud krevetid ka potist ära. Homme saan selles ainult iseennast süüdistada...

Kreveti-nuudlisupp

väike potitäis (ja Jumala eest, kõik need kogused on maitse järgi, ainult idee loeb)

100g krevette

1 porrulauk

2 porgandit

1 vars rohelist sibulat

60g soba nuudleid

veidi aedube

tükk ingverit

pool laimi

(suitsutatud) seesamiseemned

seesamiseemne õli

sojakastet (mitte tagasi hoida)

jne

Mina eelnevalt kuumutasin krevette seesamiõlis seesamiseemnetega. Seejärel panin potti veega keema kõik juurviljad koos nuudlitega ja maitseainetega: ingver, soja, fish sauce, must pipar jms. Serveerides (iseendale) pigistasin peale laimimahla ja värsket rohelist sibulat.

– B, Amsterdam

Tuunitud piparkoogid

2009-12-31T07:52:00.000-08:00

Teretulemast, uus aasta! Pidulikul puhul oli tahtmine teha sõpradest portree-piparkoogid, aga kerge sarnasus tekkis ainult ühel "portreel", teised olgu siis niisama kollid..

See postitus oleks võinud tulla ehk paar nädalat varem, aga teadagi on jõulude aegu igasugu pingutused väljaspool söömist keelatud. Et siis laiskus ei lubanud varem pilte teha, piltidele said vaid need viimased, kes söömaorgia elusalt läbinud.

Kindlasti ei ole see piparkoogist vitraaži idee teab mis esmakordne ja ma pole seda ise leiutanud... aga mulle oli see üllatus missugune, ehk on siis kellelegi teisele ka! Siinkohal teen väljakutse leiutada andekam piparkook kui need roosad prillid :D

Siia tuleb nüüd retsepti asemel hoopis triki kirjeldust. See on nagu mustkunst, pealtnäha paistab suure töö ja keerukusena, aga TEGELIKULT tuleb lihtsalt taigna sisse auk teha ja lutsukomm sisse visata. Ei ole isegi vaja seda kommi purustada ega midagi, ilusasti sulab ära. Ainult soovitatav veidi madalamal kuumusel küpsetada kui tavaliselt.

– B, Tallinn

Jõulupuding

2009-12-16T23:08:00.000-08:00

Jõulupuding, mis ei hakanud põlema, aga maitses jube hea.

Ja vanillikaste tegi selle veel paremaks.

Ega selle valmistamine ei ole, et ah mis kapist saada on!

Ikka tuleb poes käia ja puuvilju ja pähkleid ja mandleid ja alkoholi ja riivsaia ja võid, mune, jne.jne. muretseda. Ühesõnaga võimalikult palju häid asju ja muidugi jõuluvürtsid! Nelk, kaneel, muskaatpähkel, jne.jne. Vannilikaun kastme jaoks.

Ning siis veel ahjus ja mitte niisama, vaid vesivannil tunnike!

Aga need lõhnad, mis käivad ju pühade juurde, on selle kõige juures veel maksimium punkte väärt. Eriti täna, kui väljas on mõnus külm talveilm, tuiskab ja lund on juba hangedena!

- M, Kuressaare

Päikesekuivatatud tomati karbonara

2009-12-12T02:05:00.000-08:00

Eile tabas mind räpilaine – terve päev kuulasin Kuressaare gängsta räppi! Hahaha! Milline magus avastus. Kõik algas ETV dokist/ saatest "Eesti Lood: Beebilõust" ehk siis Saaremaa poisist Andrus Elbingust. Soovitan väga seda vaadata, kui ei ole seni veel näinud. Ma ei tunne teda, aga nägu on linnapealt tuttav – väikelinna värk.

Mis selle saate juures oli kõige ilusam avastus – üks väheseid kordi, kus vana hea maakas saarlase keel kandis edasi rohkemat kui klassikalist tobi-juttu. Kuigi oli ka tobitamist, aga seekord oli see lihtsalt kirss tordi peal. Mulle siiralt tundub, et ma ei olegi näinud telekast-internetist rääkimas saarlast ilma, et ta oleks mingit sorti naerualune. No tõesti, see kehtib kohati ka Margus Mulla kohta.

Veidi imelik ehk toidu keskel räpist rääkida, aga see on üks tugevamaid loomingulisi plahvatusi, mida ma olen näinud Kuressaarest väljumas ja see on väga ilus. Eeskujuks igale igavlevale jõmpsikale Kuressaare linna peal. Isegi kui oli pätt.

Igatahes, detsembrikuu on vist aegade algusest saadik disainitud kiireks kuuks, sest kõikide tegemistega (hindamistega hehe) tahaks enne jõule maha saada. Siis tekib selline mõnus pinge, et koguaeg peaks midagi asjalikku tegema, sest ometigi nii palju on teha, aga tegemata asjadele mõtlemine jätab aina vähem aega nende asjade tegemiseks. Aeg aina kuivab kokku, aga lõpetamate tööde hunnik ei taha kahaneda. Siis tehaksegi kiireid toite (vihase räpi saatel), kuigi aega oleks rohkemaks, aga tuleb ennast süümepiinadest päästa. Siin on minu kiirtoit. Klassikaliselt tehakse carbonara't mu teada peekoniga, see on siis taimetoitlaste versioon. Aga kõigile vege-skeptikutele: vannun, et iga põllumees saab sellest kõhu täis. Ja see on tõsiselt maitsev!!!

Päikesekuivatatud tomati karbonara

2 portsjonit

175 g tagliatelle'sid

50 g päikesekuivatatud tomateid

2 muna

150 ml köögikoort

1 spl täistera sinepit

50g riivitud parmesani

soolr, pipar

(värske basiilik)

Pane pasta keema.

Lõika tomatid väikesteks tükkideks/ribadeks.

Eraldi kausis löö kokku munad, koor ja sinep. Ühtlaseks, mitte vahule.

Kurna pasta, pane tagasi madalale tulele, vala peale kooresegu, päikesekuivatatud tomatid, parmesan ja kui on seda luksust, siis värsket basiilikut.

Sega õrnalt, kuni segu läheb paksemaks.

– B, Amsterdam

Maapirnisupp

2009-12-07T12:58:00.000-08:00

Tegime maal maapirni-kartulipüree suppi, aga mul oli kaamera kodus. Siis kodus õhtul tegin sama ja pildistasin. Tegelt oli päeval hea supp, Ea pani rohkem teravust sisse ja eelmisest päevast oli läätsesid järgi ja suitsukana ja kõik jäägid läksid sisse ja maja eest salveid ka. Aga värv oli jube. Lillakas-pruun, see värv, mis kartulitel tuleb, kui koorid ja kohe vette ei pane, ainult et veel intensiivsem. vaatasime Eaga ja arvasime, et maitselt hea, aga kole värv. Steve ütles, et aus värv!

– M, Kuressaare

Pastapäev

2009-12-03T09:55:00.000-08:00

Meil oli kõigil väga töine nädalavahetus. Mina käisin Tartus ökomessil ja Ea perega Tallinnas Bazaaril. See on selline heategevuslik üritus, mida korraldavad Eestis resideeruvate välissaadikute prouad. Iga riik on siis oma maa parimad palad müügile toonud ja müügist saadud tulu läheb heategevusele. Sel aastal siis Keila SOS lastekülale. Nojaa sealt nad tulid siis igasugu heade asjadega.

Näiteks Itaaliast värske pasta ja öko parmesani juust, millest ka tänane lõuna. Lisaks ikka meie lemmik – metsiku looma hakkliha! Pildile sai meie kõige suurem toidukriitik, aga kahjuks kunagi ei nurise, alati NAUDIB toitu.
Väike magusa voor oli ka. Bazaarilt kaasa toodud topelt cranberry'ga keeks. Eesti keeles on selle vastandiks antud nii pohl, kui jõhvikas. Võta siis kinni. Keeks oli ameerika päritolu, seega siis pohladega.

Selline hea sügis-talvine söök, kui õues juba hilislõunal hämardub.

– M, Kuressaare

Spinat higistab

2009-11-25T13:05:00.000-08:00

Meil käivad iga päev akna taga mehed tänavat koristamas. Ei tea, kas kuldsed sügislehed on tõesti nii häirivad või on nad palgatud selleks, et nad töötud ei oleks? Ouline on aga hoopis see, et vihma jällegi voolas taevast, kui ma oma ratta lukku muukisin. Imetlesin, kuidas mu käed tilguvad kummalisest roostevedelikust, kui ühtäkki selja taga üks onu oma pesumasin-autoga signaali andis. Ulatas mulle aknast oma töömehekindad, et saaksin oma käed puhtaks, lehvitas ning põristas oma masinaga minema. Lehed pidi lõpuni koristama.

Hollandi lihttöölised ikka üllatavad jätkuvalt oma elurõõmuga, ei tea kui mitu eesti ärimeest sellise žesti oleks teinud? Justkui seosetu lugu, aga spinatiga meenub ikka PopEye, kes spinati konservi lahti lõi, kui keegi suures hädas ta sangarlikku abi vajas. Too onu oli siis mu tänane Popeye.

Ükskord varem tahtsin ka creamed (stoovitud?) spinatit teha, aga nii kiiruga enda arvamise järgi tegin, et hästi see ei lõppenud. Seekord tegin oma uurimistöö ära ja tõeliselt hea raua-pomm tuli sellest. Peamised nipid, mis ma kõrva taha panin: spinat tuleb pärast hautamist kindlasti ära nõrutada ning koorele peab jahu lisama, et oleks kreemjam. Niimoodi läheb lõik hästi, Eestis on ainsaks väljakutseks nii suures koguses odava spinatit leida...

Meie sõime seda täna šampinjoni-kartulipudruga, mis töötas, aga järgmine kord ma tahan seda lihtsalt käntsaka liha kõrvale. Igatahes – jehhuu, uus viieminuti geniaalsus on avastatud!

Stoovitud spinat (creamed spinach)

2 portsjonit

300 g värsket spinatit

1 väiksem tass piima ja/või köögikoort

1 spl jahu

1 väike sibul, peenelt hakitud

1 küüs küüslauku, peenelt hakitud

muskaatpähklit

Spinat tuleks hoolikalt ära pesta, otse suurde potti visata ja hoida kõrgel kuumusel 2-4 minutit. Kindlasti ei ole vaja spinatit pärast pesu kuivatada vms – vesi, mis lehtede külge jääb, aitab neil paremini "higistada". Niikaua peaks kuumutama, kuni spinat on täiesti kokku varisenud.

Järgmisena on oluline kogu tekkinud surem vesi spinatist eraldada. Mina lasin sõelal nõrguda, kuni veidi maha jahtus ja pigistasin üleliigse vedeliku välja. Pärast seda võib spinatit veidi väiksemaks lõikuda. (mis jäi mul suure kiiruga vahele)

Väikses kastrulis tuleks piim või koor (või mõlemad segamini) soojendada. Samal ajal võtta spinati pott, kiiresti puhtaks pühkida ja seal võis natuke sibulat ja küüslauku kuumutada. Neile lisada jahu, paar minutit segada ning aeglaselt lisada piim/koor, segades, et tükki ei läheks. Õiged kogused on siis, kui tekib mõnus paks, kuid kreemjas koostis. Seejärel liituvad muskaatpähkel, nõrgunud spinat, sool-pipar ja kokku saab maitsev kreemjas tervislik rauarikas ollus.

– B, Amsterdam

Ekstra

2009-11-15T13:29:00.000-08:00

Ma tahaks rääkida Ekstra küpsistest. See on nüüd 50% lapsepõlve nostalgia, aga need on kõige universaalsemad-multifunktsionaalsemad küpsised üldse. Nad on head paljalt, piimaga, meega, võiga, Merevaiguga, kõigega mis magus, kõigega mis soolane. Saab teha kooke, koogipõhje, plögasid ja mögasid. Nagu digestiivküpsised, ainult et paremad.

Lisaks kõigele on nendel reljeef kandilisest karikakrast! Ekstra viis mind ühe toreda blogini, kus on jäädvustatud kõiksugu vanu kommipabereid, tõeline nostalgia plahvatus, eriti veel minust kauem elanud inimestele.

M Kuressaarest saatis mitu paki Ekstra küpsiseid ja marmelaadi, et saaksin sünnipäevaks küpsisetorti teha. Seni pole veel nii palju ettevõtmist olnud, aga magustoitu oli hädasti vaja, nii sündiski kiirversioon küpsisetordist. Selveris müüakse midagi sarnast, aga jogurt + marmelaad minu versioonis tasakaalustavad üksteist isegi paremini!

Eile sõin lihtsalt purustatud küpsiseid piimaga. Siit meelespea: milleks kõiksugu tiramisud, kui see on nii hea! Elagu maakas tiramisu!

Kiir-küpsisetort

mõned küpsised

marmelaadi

jogurtit

No see oleks tõeline nali, kui siia midagi kirjutada.

– B, Amsterdam

Kana-karri-läätse-supp

2009-11-15T11:26:00.000-08:00

Meil käisid eile külalised, ametlikum nimetus oli soolaleiva õhtu. Sõime suppi ja mängisime malet, või olgem ausad, ühed mängisid malet ja mina valvasin suppi. Meil ei ole köögis ühtegi tooli, nii et poisid seisid solidaarsusest oma malelaua ääres, mina oma poti ääres. See supp tuli mine pekki, kui hea! Kas pole mõnusalt nõme-naljakas väljend, eriti siin köögimaailmas? Toit on nii hea, et mine pekki. Selles on iva sees hehe.

See oli kokkuvõttes nii hea, et ma tegin seda täna uuesti, üks tüüp siin nõudis tungivalt. Eilses supis oli küll veel purk hakitud tomateid, mida täna enam võtta ei olnud, aga mõlemat pidi oli super. Okei, ma hetkeks mõtlesin ketšupi peale, aga isegi mina ei lange vist nii madalale, need mehed Heinz'i pool toodavad siiski midagi muud kui tomati maitset.

Ma ei ole kunagi varem läätsesuppi teinud, kuigi see on ilmselt üks väga traditsionaalne supiline. Igatahes, see ei saaks olla lihtsam! Tavaliselt igasugused kuivatatud ubade ja herneste leotamised hirmutavad mind ära, sest ettemõtlemine ja planeerimine ei ole just mu kõige tugevam külg. Need väiksed punased läätsed tuleb aga lihtsalt puljongisse visata ja lasta omapead keeda, kuniks teised juurviljad hakitud. (Vahepeal oli oht, et me hakkame hoopis läätseputru sööma, aga tarkus tuli appi ja vett sai juurde)

Läätsesuppi saab ilmselt teha mustmiljonit erinevat moodi, aga ma garanteerin, et kui see sisaldab karrit, värsket koriandrit ja natuke kreeka jogurtit, siis ei saa väga halvasti minna. Kui kellelgi on veel mõnda geniaalset läätsesupi versiooni, mis ei ole nii koriander-fanaatiline, siis andku teada!

Kana-karri-läätse-supp

potitäis, kõiki asju sai umbes järgnevalt

2 väikest sibulat

2 küüslaugu küünt

2 spl oliivõli

250 g punaseid läätsesid

1 purk tükeldatud tomateid

2 l kanapuljongit (tõeliselt tsirka)

2 porgandit, hakitud

2 selleri vart, hakitud

2 kanafileed, tükeldatud

kreeka jogurtit

värsket koriandrit

karri pulbrit

tšilli pipart

sidrunimahla

Hakitud sibul ja purustatud küüslaugud lähevad korraks oliivõlisse, sekka karrit.

Kui sibulad klaasjad, siis peale läätsed, tomatitükid ja puljong. Keeda 20-30 minutit.

Lisa hakitud porgandid, sellerid ja kana, umbes 5 minutit, kuni kana valmis. Köögiviljad ei tohiks liiga pehmeks keeda, ikka peaks saama hammustada.

Minule meeldib natuke kärisevam toit ehk siis lisasin tšillit, pipart, natuke sidrunimahla (kuna sidrunit täna enam ei olnud, siis panin hoopis tamarindi pastat), KORIANDRIT jne. Kuidas kellelegi meeldib!

Süüa (kreeka) jogurti või hapukoorega.

– B, Amsterdam

2009-11-13T11:10:00.000-08:00

Ohoo pomelo!

oled sa söönud pomelot?

kuidas sa söid pomelot?

kas sulle maitseb pomelo?

Ea üllatas meid täna lõunal pomeloga. Ohoo!

Maitseb nagu greip, aga suurem ja mahedam.

Lõhn väga tuttav. Pingutasin hirmsasti, et mis tuttav lõhn.

Lõpuks tuli ära - pellargoonid trepikordidoride akendelt!!

Mina nautisin saaremaise mahe meega ja kohvi kõrvale.

Imehea! Sul on õigus, meega on asi otsustatud. Vägagi söödav.

Ea proovis ilma meeta. Tema hinnangut ma ei ole kuulnud.

Loodan, et ta kommenteerib.

–M. Kuressaarest

Kartulipätsid

2009-11-13T08:02:00.000-08:00

Niikui täna silmad lahti pingutasin, oli selge, et täna on vihma kord. Pidin stuudiosse tööle minema ja silme ees viirastusid kõik need korrad, kui kinniste silmadega vastu tuult ja vastu vihma koos teiste küürus selgadega kooli poole väntan. Sest miski muu ei sunni mind sellise ilmaga ratta selga, ainult kooli suhtes on jäänud mõningane kohusetunne.

Mul oli aega täpselt üks tund + hiljaksjäämise klassikalised kümned minutid, et kõik hommikused toimetused rahulikult korda ajada. Aga ma otsustasin, et sellise ilmaga tuleks midagi küpsetada. Ja tänu sellele siis kohtumisele veel rohkem hiljaks jääda.

Katsejäneseks osutus eilne kartulipuder. Üks "kartulikookide" retsept oli tegelikult eeskujuks ka, aga ma ei suutnud midagi selle järgi teha ja välja tulid ikkagi maitsvad!

Nagu näha, siis mul puudub nii viisakas lõikelaud, ahjuplaat, küpsisevormid kui ka taignarull (samas, niikaua kui on veinipudelid ja keegi mulle kingitust ei tee, ma ei näe seda oukorda paranemas). Ma olen lihtsalt niii sõltumatu, et mitte miski ei heiduta mind heast kõhutäiest.

Oleks pidanud tegema ikkagi olümpiarõngasteks. Kartulipätsi puzzle (kas sellele on nüüdseks eestikeelne sõna leiutatud?), millest saab kokku panna olümpiarõngad. Toiduvärvidega! Olen järgmiste mängude ootel...

Plaan oli need lõunaks kaasa võtta, aga sellest kujunes ka meie hommikusöök. Need on head nii või, Merevaigu kui ka meega. Kui keegi veel ei tea, siis kõiki toite maailmas peab proovima meega! Nagu Nigella Lawsonile piparmünt, nii minule mesi.

Kartulipätsid (u 12 tk)

225 g jahu

40 g võid

1 tl küpsetuspubrit

2 tassi kartuliputru (mahult veidi vähem, kui jahu)

tilli

piima

soola

Jahu segasin küpsetuspulbri, või, soola ja tilliga.

Lisasin kartulipudru ja "sõtkusin" üheks massiks. Alguses on tainas päris kuiv ja rabe,

panin nii palju piima juurde, et ta muutuks elastsemaks ja pehmemaks.

Siis polegi muud, kui rullida ja lõigata ja ahju ja hõigata. Minul on vana gaasiahi ja paras

kuumusoli 6 (paberite järgi 8), aga elektriahjudele vist 230 C kraadi.

Küpsesid 20-25 minutit.

– B, Amsterdam

Maitsev Tumepunane

2009-11-11T11:38:00.000-08:00

Sain täna, Sinu sünnipäeval teada, kuidas maitseb tumepunane.

Ea tegi lõunaks punapeedi- kaalika-brokkoli ja metsiku loomalihaga püreesuppi.

Ja see värv oli tumepunane! Mitte mingi bordoo või roostekarva vms., vaid puhas

tumepunane. Ja see maitse oli tumepunase maitse. Väga maitsekas. Liha ei püreestatud

ära, vaid pandi supile pärast peale ja veel küüslaugu võis pruunistatud peediribasid.

Nii kahju, et ei ole kaamerat. Aga mulle tundub, et meil on kogu aeg nii ilusad lõunad.

See supp oli nii võimas, et me ei vajanudki teist rooga ega midagi magusat!

Ja ärge küsige retsepti, tuleb lihtsalt kapist asjad välja võtta, puhastada, natuke lõikuda,

potti panna ja vahepeal võib meilidele vastada. Parem on isegi pott omapead kööki jätta

ja alles siis kui lõhnad kutsuvad, minge vaatama. Siis ongi valmis.

– M, Kuressaare

Magus köki-möki

2009-11-10T12:15:00.000-08:00

Tumeda šokolaadi trühvlid matcha ja väikese sidruni mekiga – tegin neid nüüd teist

korda ja paremad tulid. Palju paremad.

1 dl rõõska koort (35% või 38 %)
1 spl võid
1 tl matcha pulbrit (mitte kuhjaga)
100 gr tumedat šokolaadi

Kuumutasin koore ja või potis keemiseni, lisasin sortsu kuuma koort matcha pulbrile,

segasin, sain imeilusa rohelise pasta, mille panin kuuma (mitte keeva) koore hulka,

siis panin sinna sisse tükeldatud šokolaadi ja sulama ja segasin aeg-ajalt, niikaua kui

mass oli ühtlane. Riivisin sisse veidi sidruni koort ja kappi seisma. Kata toidukilega.

Paari tunni pärast pätsisin trühvlid, pealmise poole kastsin korraks matcha pulbrisse.

See värviduett on super, tumepruun ja samblaroheline!

Aga pelmeenide kõrvale tegi Ea väga värvika salati. Punane peet ja tomat balsamico-

oliivõli kastmes. Pelmeenid said palju pidulikumad taldrikul. Ja muidugi ei saa ala-

hinnata ka brokkoli osa, rohelise värvi esindajana!! Ja kui lõuna saab nii ilus, siis ta

ka maitseb hästi.

– M, Kuressaare

Kukeseene pelmeenid

2009-11-09T13:48:00.000-08:00

Tegin täna siis ise pelmeene. Tainas ja täidis ja lisandid. Mmm! Kuna Saaremaal

oli sel aastal jube rikkalik kukeseene aasta, siis tuleb enamus toite kukeseentest teha.

Kukeseenekaste ei ole mingi eksootika praegu. Aga vot pelmeenid kukeseentega!

Pelmeeni tainas:

2 kl jahu (1 täistera ja 1 nisujahu)
1 muna

3/4 klaasi vette, natuke soola, segasin ja panin natukeseks külma seisma. Täidiseks

võtsin sügavkülmast praetud kukeseened, hakkisin sibula ja praadisin pannil läbi.

Et asi oleks ikka veel hõrgum, tegin maitsevõi, mis käib pärast soojade pelmeenide

peal: Küüslauk ahjus röstida, s.t. terve küüslauk fooliumis ahju, 190 C kraadi juures

20 min. Seejärel sega 100gr võiga see röstitud küüslauk, lisa võis praetud salvei

(tublimatel on maja eest kasvamas). Jube hea.

Rullisin pelmeenitaigna õhukeseks, klaasipõhjaga tegin ringid, panin täidise peale

ja vajutasin rugevalt kinni. Keetsin 5 minutit, panin taldrikule, peale maitsevõi, natuke

parmesani laaste, kukeseeni ja hea 2008. aasta prantsuse punane, voilaaa!

Magustoit! 1 matcha trühvel (tegelt pool, vanaema sai teise poole) Seekord panin

matchat natuke vähem ja riivisin sidrunikoort sisse (mahe-sidruni, maitse vahe on suur),

paremad tulid. Kahju, et pilti ei saa teha, sest tume šokolaadi junn matcha rohelisega

kokku on ilus! Nõuke ehtne händmeid!! Ma pean ikka ruttu digika hankima.

Lähen nüüd koeraga parki, pimedasse sügisesse jubedasse parki!

– M, Kuressaare

Kitsejuustu Võileib-Gemüse

2009-11-09T06:56:00.000-08:00

Esimene postitus! Taipasin just, et toidublogil on mu jaoks veel üks oluline funktsioon:

ma olen sunnitud kööki koristama! Ei tea, kas see on mälestustest köögi enne-remonti-

seisundist (mis oli jälk läga-plöga hunnik) või olen ma veel laisemaks muutunud, aga

köök siinses korteris ei taha kuidagi viisakana seista. Potjomkini köök, lööb pildistamise

ajaks vuntsid läikima:

Kas peaks olema piinlik, et ma sõin lõunaks kitsejuustu võileibu salatiga, tudeng peaks

rohkem keskenduma juustuvõileibadele? Kuigi mul on vabandus – JÄÄGID. Päris

maitsvad jäägid, aga ikkagi jäägid.

Okei, need poolküpsetatud pistoletid ei ole jäägid, aga kuna meil on nüüd esimest

korda elus ahi, siis miks mitte! Ma tean, et ma niipea ise ei hakka leiba küpsetama ja

valmisküpsetatud leivad on siinmail äärmiselt "sisutühjad". Õhukesed maitsetud vaht-

kummid. Mul on küll ahi, aga puuduvad igasugused ahju-atribuudid – järelikult

tuleb kõike küpsetada fooliumis.

Oleks mul ainult iga päev kodus kitsejuustu! Lõpuks olen ahju kasutamise hirmust ka

üle saanud. Ma tegin isegi pilti, kuidas see hirmutavate elavate gaasileekidega nõgine

koletis töötab, aga see vist ei tee seda blogi väga isuäratavaks.

Kokkuvõttes ei ole see just kõige eksperimentaalsem toit, aga niinii hea, värske, maitsev

ja samas toitev. Meeldetuletuseks KUI hea on kitsejuust. Kui seda on üldse võimalik

unustada. Kes iganes avastas koosluse kitsejuust + mesi, on vaieldamatu geenius.

Võileib:

- sai/sepik

- oliivõli

- kitsejuust

- päikesekuivatatud tomatid

- kreeka pähklid

- tüümian (minul polnud, aga kindlasti teeb veeel paremaks)

Salat:

- rukkola

- suvalist salatit

- pirn/õun/vms

Kaste:

- virgin oliivõli

- mesi

- balsamico

- sool ja pipar

Pildid peaks siinkohal vist enda eest rääkima. Küpsetasin niikaua, kuni sai veidi pruunistus.

Kaste meeldib mulle selline, et mee maitset ikka tunda oleks, või olgem ausad, domineeriks.

Kastme konsistents peaks lähenema rohkem meele, kui et õli omale.

– B, Amsterdam