Apelsinikommid

Vaatasin üks öö kella kolmeni ühte Jamie Oliveri saadet, kus lahati surnud paksu meest, et näidata, mida vale toitumine inimesega võib teha. Maks oli kordades suurem kui normaalsel inimesel, rasva kihtide vahelt oli teadlasel raske süda üles leida, ta organid olid kõik nii paisunud ja rasvas, et kopsud olid jäänud kolm korda väiksemaks kui tervel inimesel! Kõlab nagu tegu oleks olnud mõne ekstreem 300-kilose mehega, tegelikult nägi välja nagu ükskõik milline tõsise õllekõhuga mees. Kh-khmm, head isu!

Tegelikult kogu saate sisu oli see, et võimalikult palju ise süüa teha, mitte sööge-vähe-rasva-veel-vähem-süsivesikuid mantrad. Ilmselgelt see mulle sobib, suva mida sööd, peaasi, et korralikult tehtud hehe. Järgmine loogiline samm sellest sissejuhatusest on ise komme teha.

Ma olen pikemalt aega vesistanud neist apelsinikoortest šokolaadis, nende poe versioonide põhjal, mida saanud olen. Ehkki etappe oli igasuguseid, siis see tegevus ei olnud üldse peadmurdev, kõige parem tegevus uimasel pühapäeval. Magus apelsini aroom, mis pärast igast nurgast immitseb, on hämmastav. Kõige parem lõhn maailmas! Kuigi pärast kolme tundi nuusutamist ei ole enam nii ohjeldamatut isu neid süüa, aga võib-olla see ei olegi nii halb omadus...

Mulle siiralt maitsesid need üllitised, kuid järgmine kord parandan järgnevad nüansid:

1 - Originaalis peaks kasutama valget suhkrut ja heledat siirupit. Minul olid mõlemad pruunid, ei ole nii suur esteet, et oleks suutnud selle pärast poodi minna, aga värv oleks kindlasti elavam jäänud.

2 - Kuivatada suhkrus karamellistunud koored restil, mitte küpsetuspaberil. Nii tuleksil nad ilmselt veel kuivemad ja sitkemad. Kahjuks mul lihtsalt ei ole sellist resti (veel).

3 - Kindlasti mitte panna neid pärast šokolaadi kastmist lihtsalt taldriku peale, hiljem ei ole neid võimaliks sealt ilusti lahti saada. MIKS-oh-miks ma ei tulnud selle peale, et neid küpsetuspaberile panna?!? (Palun õppida mu vigadest.)

Apelsinikommid

(tasub teha ka suuremas koguses, säilivad hästi)

3 apelsini

180 g suhkrut

30 ml (maisi)siirupit

1 tl võid

cayenne pipart (soovi korral)

1. Koori apelsinid ja lõika koored u. poole cm laisuteks ribadeks.

2. Pane viilud külma vette ja kuumuta keetmiseni, keeda 1 min.

3. Vaheta kuum vesi külma vastu ja pane uuesti tulele, kuni vesi keeb. Keeta madalal tulel 30 min. (See külma vee protseduur võtab ära koore kibeduse) Kui on ära keenud, siis jätta jahtuma, kuni vesi on toa temperatuuril. Võib jätta ka terveks ööks.

4. Sulata potis kokku 100g suhkrut, 30ml siirupit ja 100ml vett. Kuumuta keemiseni. Keeta koori selles lahuses u. 1 h, selleks ajaks on suhkruvesi redutseerunud siirupiks. Lõpus lisasin natuke ceyenne'i pipart. (ise olin selle ideega nii rahul, aga maitse asi vist?)

5. Aseta restile kuivama.

6. Kui koored on kuivanud, siis võib püherdada neid teralises suhkrus või kasta sulatatud šokolaadi. Suurima šokolaadi austajana valisin kõrge kakaosisaldusega versiooni, klassikalisest hea kombo. (Veelkord - kuivatada küpsetuspaberil)

– B, Amsterdam

Mango lassi

Ma olen viimasel nädalal iga hommik joonud värskelt tehtud smuutit, enamasti külmutatud marjadest. Ma nimelt avastasin enda jaoks fakti, et külmutatud marjad ei ole kuigi kallid, aga pidavat olema isegi vitamiinirikkamad, kui "värsked" marjad poelettidel. Pealegi, mind on juba aastaid vaevanud mure, mida hommikul süüa, ja see on üks vähestest valikutest.

Kuigi külmutatud marjadest kõiksugused kombinatsioonid on väga maitsvad, mu praegune vaieldamatu lemmik on ikkagi mango lassi! Ma tegin seda värskest mangost, mis Eestis võib eriti kallis olla (?), aga äkki konserveeritud versioonid on jällegi tervislikumad, kui ma alati arvanud olen. Ja siinkohal kõige lõbusam viis mango lahkamiseks:

Mango lassi

u 1 liiter

1 mango

keefir (mahult võrdselt mangoga)

tükk ingveri

mett (soovi korral)

RRrrrr-rrr-r-r-r-rrr...

– B, Amsterdam

Šokolaadid & kommid

Peale suppi tuleb minul kohe magusa isu.

Kodus peab alati olema kahte värvi šokolaadi, seekord oli ka pähkleid ja rosinaid. Rosinaid leotasin veits Blossa Glögis ja pähklid hakkisin. Natuke oli ka Digestive küpsiseid, neid on hea purustada suure tainarulliga. Lihtsalt sõidad üle! Šokolaadi sulatamisest pilte ei ole, aga kujutage ette! Korralikult ikka veevannil.

Küpsisepuru ja rosinad läksid kommideks. Oi, aga sinna tuli ka sulatatud võid panna ja natsa panin ka rõõska koort. Siis segasin kena massi ja panin külma tahenema, et oleks hea komme veeretad. See ei võta kaua.

Vahepeal võib ajaviiteks ühe suure kirju-mirju šokolaadi teha. Tumeda šokolaadi sisse (ikka sulatatud) segasin pähklitükid ja veidi apelsinikoort. Järgmine kord panen apelsinikoort kindlasti rohkem! Vedelale valgele šokolaadile lisasin natuke kaneeli. Ikkagi talvine aeg ja vürtse on vaja. Paber alla ja esimesena tume šokolaad. Silusin noaga enam-vähem paberile ühtlase kihina ning siis mirjuks valget šoksi peale. Ning siis ranne vabaks ja mõned lõdvad liigutused noaotsaga, et mirju oleks. Seejärel jooksuga alla koridori, et ruttu koera eest peitu saaks pandud.

Nüüd jätkasin kommide tegemist. Ikka pallike ja vedelasse šokolaadi. Šokolaadi kastmiseks on mul hea kaheharuline kahvel. Sups šokolaadi ja tagasi paberile hanguma. Nii supsutad senikaua, kui materjali jätkub.

Kui kommid on aeg viia alla koera eest peitu, siis üksiti saab juba šokolaaditahvli (ja mitte selline väike nagu poes) üles tuua. All on meil lihtsalt koridor ja seal on jahedam. Hangub rutem ja koer ei saa riiulilt kätte. Mitte, et ma koerale ei raatsiks anda, vaid ta vaeseke ei talu šokolaadi, pärast sügeleb üle kere. Aga mina talun hästi!

– M, Kuressaare

Kreveti-nuudlisupp

Ma olen nüüd nädal aega üksi kodus olnud. See tähendab nädal aega ainult iseendale süüa teinud. Iga päevaga langeb motivatsioon söögitegemiseks, sest ennast toita pole justkui piisav põhjus. Tahaks, et keegi teine pärast kiidaks ja mömiseks. Eile langesin ma rekordiliselt madalale ja sõin oma elu esimese valmis lasanje supermarketi sügavkülmast. Ega ta kõige hullem tegelikult polnudki, öko ja puha, aga sellegipoolest hakkasid täna õhtul südametunnistuse kellad edevalt helisema ja tuli kange vajadus millegi tervisliku järele. Ikka on hea kord nädalas midagi värsket süüa, et siis ülejäänud kuus päeva süsivesikutes naudelda...

See eestlase käe järgi kohandatud jaapani supike on mu pidev lemmik, tavaliselt küll kanaga. Ideaalsest nuudlisupist on lausa filme vändatud, seega ma ei pretendeeri mingile autentsusele, aga omas kodus teen omamoodi ja see on mu meelest väga maitsev ja värskendav supp. Ta tuleb iga kord erinev, peaasi, et oleks julgust kõiksugu kastmeid ja vürtse kasutada, millest saaks maitsekas vedelik ja siis rohkelt juurvilju. Tihtipeale on inimestel hirm, et liiga palju on sojat või liiga palju on ingverit. Ma ütleks, et mida rohkem, seda uhkem! Ja vedelikku peaks lõpus olema vähemuses.

JA VEEL tuli meede üksiolemise suurim rõõm – saab süüa ükskõik mida, kellegi teise kapriise arvestamata. Nii et kõik te mereannid, tulge mu juurde!

Supis kasutasin soba nuudleid ehk tatranuudleid, mis tulevad Jaapanist ja muud neist suurt ei kuulegi, kui et on nii tervislikud. Suvel on neid hea süüa jahutatult, supiväliselt, aga seekord siis niimoodi. Kes siis ikka miinuskraadides külma toitu sööb.

PS. Pärast esimese kausi lõppu ma sõin kõik ülejäänud krevetid ka potist ära. Homme saan selles ainult iseennast süüdistada...

Kreveti-nuudlisupp

väike potitäis (ja Jumala eest, kõik need kogused on maitse järgi, ainult idee loeb)

100g krevette

1 porrulauk

2 porgandit

1 vars rohelist sibulat

60g soba nuudleid

veidi aedube

tükk ingverit

pool laimi

(suitsutatud) seesamiseemned

seesamiseemne õli

sojakastet (mitte tagasi hoida)

jne

Mina eelnevalt kuumutasin krevette seesamiõlis seesamiseemnetega. Seejärel panin potti veega keema kõik juurviljad koos nuudlitega ja maitseainetega: ingver, soja, fish sauce, must pipar jms. Serveerides (iseendale) pigistasin peale laimimahla ja värsket rohelist sibulat.

– B, Amsterdam