Tuunitud piparkoogid

Teretulemast, uus aasta! Pidulikul puhul oli tahtmine teha sõpradest portree-piparkoogid, aga kerge sarnasus tekkis ainult ühel "portreel", teised olgu siis niisama kollid..

See postitus oleks võinud tulla ehk paar nädalat varem, aga teadagi on jõulude aegu igasugu pingutused väljaspool söömist keelatud. Et siis laiskus ei lubanud varem pilte teha, piltidele said vaid need viimased, kes söömaorgia elusalt läbinud.

Kindlasti ei ole see piparkoogist vitraaži idee teab mis esmakordne ja ma pole seda ise leiutanud... aga mulle oli see üllatus missugune, ehk on siis kellelegi teisele ka! Siinkohal teen väljakutse leiutada andekam piparkook kui need roosad prillid :D

Siia tuleb nüüd retsepti asemel hoopis triki kirjeldust. See on nagu mustkunst, pealtnäha paistab suure töö ja keerukusena, aga TEGELIKULT tuleb lihtsalt taigna sisse auk teha ja lutsukomm sisse visata. Ei ole isegi vaja seda kommi purustada ega midagi, ilusasti sulab ära. Ainult soovitatav veidi madalamal kuumusel küpsetada kui tavaliselt.

– B, Tallinn

Jõulupuding

Jõulupuding, mis ei hakanud põlema, aga maitses jube hea.

Ja vanillikaste tegi selle veel paremaks.

Ega selle valmistamine ei ole, et ah mis kapist saada on!

Ikka tuleb poes käia ja puuvilju ja pähkleid ja mandleid ja alkoholi ja riivsaia ja võid, mune, jne.jne. muretseda. Ühesõnaga võimalikult palju häid asju ja muidugi jõuluvürtsid! Nelk, kaneel, muskaatpähkel, jne.jne. Vannilikaun kastme jaoks.

Ning siis veel ahjus ja mitte niisama, vaid vesivannil tunnike!

Aga need lõhnad, mis käivad ju pühade juurde, on selle kõige juures veel maksimium punkte väärt. Eriti täna, kui väljas on mõnus külm talveilm, tuiskab ja lund on juba hangedena!

- M, Kuressaare

Päikesekuivatatud tomati karbonara

Eile tabas mind räpilaine – terve päev kuulasin Kuressaare gängsta räppi! Hahaha! Milline magus avastus. Kõik algas ETV dokist/ saatest "Eesti Lood: Beebilõust" ehk siis Saaremaa poisist Andrus Elbingust. Soovitan väga seda vaadata, kui ei ole seni veel näinud. Ma ei tunne teda, aga nägu on linnapealt tuttav – väikelinna värk.

Mis selle saate juures oli kõige ilusam avastus – üks väheseid kordi, kus vana hea maakas saarlase keel kandis edasi rohkemat kui klassikalist tobi-juttu. Kuigi oli ka tobitamist, aga seekord oli see lihtsalt kirss tordi peal. Mulle siiralt tundub, et ma ei olegi näinud telekast-internetist rääkimas saarlast ilma, et ta oleks mingit sorti naerualune. No tõesti, see kehtib kohati ka Margus Mulla kohta.

Veidi imelik ehk toidu keskel räpist rääkida, aga see on üks tugevamaid loomingulisi plahvatusi, mida ma olen näinud Kuressaarest väljumas ja see on väga ilus. Eeskujuks igale igavlevale jõmpsikale Kuressaare linna peal. Isegi kui oli pätt.

Igatahes, detsembrikuu on vist aegade algusest saadik disainitud kiireks kuuks, sest kõikide tegemistega (hindamistega hehe) tahaks enne jõule maha saada. Siis tekib selline mõnus pinge, et koguaeg peaks midagi asjalikku tegema, sest ometigi nii palju on teha, aga tegemata asjadele mõtlemine jätab aina vähem aega nende asjade tegemiseks. Aeg aina kuivab kokku, aga lõpetamate tööde hunnik ei taha kahaneda. Siis tehaksegi kiireid toite (vihase räpi saatel), kuigi aega oleks rohkemaks, aga tuleb ennast süümepiinadest päästa. Siin on minu kiirtoit. Klassikaliselt tehakse carbonara't mu teada peekoniga, see on siis taimetoitlaste versioon. Aga kõigile vege-skeptikutele: vannun, et iga põllumees saab sellest kõhu täis. Ja see on tõsiselt maitsev!!!

Päikesekuivatatud tomati karbonara

2 portsjonit

175 g tagliatelle'sid

50 g päikesekuivatatud tomateid

2 muna

150 ml köögikoort

1 spl täistera sinepit

50g riivitud parmesani

soolr, pipar

(värske basiilik)

Pane pasta keema.

Lõika tomatid väikesteks tükkideks/ribadeks.

Eraldi kausis löö kokku munad, koor ja sinep. Ühtlaseks, mitte vahule.

Kurna pasta, pane tagasi madalale tulele, vala peale kooresegu, päikesekuivatatud tomatid, parmesan ja kui on seda luksust, siis värsket basiilikut.

Sega õrnalt, kuni segu läheb paksemaks.

– B, Amsterdam

Maapirnisupp

Tegime maal maapirni-kartulipüree suppi, aga mul oli kaamera kodus. Siis kodus õhtul tegin sama ja pildistasin. Tegelt oli päeval hea supp, Ea pani rohkem teravust sisse ja eelmisest päevast oli läätsesid järgi ja suitsukana ja kõik jäägid läksid sisse ja maja eest salveid ka. Aga värv oli jube. Lillakas-pruun, see värv, mis kartulitel tuleb, kui koorid ja kohe vette ei pane, ainult et veel intensiivsem. vaatasime Eaga ja arvasime, et maitselt hea, aga kole värv. Steve ütles, et aus värv!


– M, Kuressaare

Pastapäev

Meil oli kõigil väga töine nädalavahetus. Mina käisin Tartus ökomessil ja Ea perega Tallinnas Bazaaril. See on selline heategevuslik üritus, mida korraldavad Eestis resideeruvate välissaadikute prouad. Iga riik on siis oma maa parimad palad müügile toonud ja müügist saadud tulu läheb heategevusele. Sel aastal siis Keila SOS lastekülale. Nojaa sealt nad tulid siis igasugu heade asjadega.

Näiteks Itaaliast värske pasta ja öko parmesani juust, millest ka tänane lõuna. Lisaks ikka meie lemmik – metsiku looma hakkliha! Pildile sai meie kõige suurem toidukriitik, aga kahjuks kunagi ei nurise, alati NAUDIB toitu.
Väike magusa voor oli ka. Bazaarilt kaasa toodud topelt cranberry'ga keeks. Eesti keeles on selle vastandiks antud nii pohl, kui jõhvikas. Võta siis kinni. Keeks oli ameerika päritolu, seega siis pohladega.

Selline hea sügis-talvine söök, kui õues juba hilislõunal hämardub.

– M, Kuressaare

Spinat higistab

Meil käivad iga päev akna taga mehed tänavat koristamas. Ei tea, kas kuldsed sügislehed on tõesti nii häirivad või on nad palgatud selleks, et nad töötud ei oleks? Ouline on aga hoopis see, et vihma jällegi voolas taevast, kui ma oma ratta lukku muukisin. Imetlesin, kuidas mu käed tilguvad kummalisest roostevedelikust, kui ühtäkki selja taga üks onu oma pesumasin-autoga signaali andis. Ulatas mulle aknast oma töömehekindad, et saaksin oma käed puhtaks, lehvitas ning põristas oma masinaga minema. Lehed pidi lõpuni koristama.

Hollandi lihttöölised ikka üllatavad jätkuvalt oma elurõõmuga, ei tea kui mitu eesti ärimeest sellise žesti oleks teinud? Justkui seosetu lugu, aga spinatiga meenub ikka PopEye, kes spinati konservi lahti lõi, kui keegi suures hädas ta sangarlikku abi vajas. Too onu oli siis mu tänane Popeye.

Ükskord varem tahtsin ka creamed (stoovitud?) spinatit teha, aga nii kiiruga enda arvamise järgi tegin, et hästi see ei lõppenud. Seekord tegin oma uurimistöö ära ja tõeliselt hea raua-pomm tuli sellest. Peamised nipid, mis ma kõrva taha panin: spinat tuleb pärast hautamist kindlasti ära nõrutada ning koorele peab jahu lisama, et oleks kreemjam. Niimoodi läheb lõik hästi, Eestis on ainsaks väljakutseks nii suures koguses odava spinatit leida...

Meie sõime seda täna šampinjoni-kartulipudruga, mis töötas, aga järgmine kord ma tahan seda lihtsalt käntsaka liha kõrvale. Igatahes – jehhuu, uus viieminuti geniaalsus on avastatud!

Stoovitud spinat (creamed spinach)

2 portsjonit

300 g värsket spinatit

1 väiksem tass piima ja/või köögikoort

1 spl jahu

1 väike sibul, peenelt hakitud

1 küüs küüslauku, peenelt hakitud

muskaatpähklit

Spinat tuleks hoolikalt ära pesta, otse suurde potti visata ja hoida kõrgel kuumusel 2-4 minutit. Kindlasti ei ole vaja spinatit pärast pesu kuivatada vms – vesi, mis lehtede külge jääb, aitab neil paremini "higistada". Niikaua peaks kuumutama, kuni spinat on täiesti kokku varisenud.

Järgmisena on oluline kogu tekkinud surem vesi spinatist eraldada. Mina lasin sõelal nõrguda, kuni veidi maha jahtus ja pigistasin üleliigse vedeliku välja. Pärast seda võib spinatit veidi väiksemaks lõikuda. (mis jäi mul suure kiiruga vahele)

Väikses kastrulis tuleks piim või koor (või mõlemad segamini) soojendada. Samal ajal võtta spinati pott, kiiresti puhtaks pühkida ja seal võis natuke sibulat ja küüslauku kuumutada. Neile lisada jahu, paar minutit segada ning aeglaselt lisada piim/koor, segades, et tükki ei läheks. Õiged kogused on siis, kui tekib mõnus paks, kuid kreemjas koostis. Seejärel liituvad muskaatpähkel, nõrgunud spinat, sool-pipar ja kokku saab maitsev kreemjas tervislik rauarikas ollus.

– B, Amsterdam

Ekstra

Ma tahaks rääkida Ekstra küpsistest. See on nüüd 50% lapsepõlve nostalgia, aga need on kõige universaalsemad-multifunktsionaalsemad küpsised üldse. Nad on head paljalt, piimaga, meega, võiga, Merevaiguga, kõigega mis magus, kõigega mis soolane. Saab teha kooke, koogipõhje, plögasid ja mögasid. Nagu digestiivküpsised, ainult et paremad.

Lisaks kõigele on nendel reljeef kandilisest karikakrast! Ekstra viis mind ühe toreda blogini, kus on jäädvustatud kõiksugu vanu kommipabereid, tõeline nostalgia plahvatus, eriti veel minust kauem elanud inimestele.

M Kuressaarest saatis mitu paki Ekstra küpsiseid ja marmelaadi, et saaksin sünnipäevaks küpsisetorti teha. Seni pole veel nii palju ettevõtmist olnud, aga magustoitu oli hädasti vaja, nii sündiski kiirversioon küpsisetordist. Selveris müüakse midagi sarnast, aga jogurt + marmelaad minu versioonis tasakaalustavad üksteist isegi paremini!

Eile sõin lihtsalt purustatud küpsiseid piimaga. Siit meelespea: milleks kõiksugu tiramisud, kui see on nii hea! Elagu maakas tiramisu!

Kiir-küpsisetort

mõned küpsised

marmelaadi

jogurtit

No see oleks tõeline nali, kui siia midagi kirjutada.

– B, Amsterdam

Kana-karri-läätse-supp

Meil käisid eile külalised, ametlikum nimetus oli soolaleiva õhtu. Sõime suppi ja mängisime malet, või olgem ausad, ühed mängisid malet ja mina valvasin suppi. Meil ei ole köögis ühtegi tooli, nii et poisid seisid solidaarsusest oma malelaua ääres, mina oma poti ääres. See supp tuli mine pekki, kui hea! Kas pole mõnusalt nõme-naljakas väljend, eriti siin köögimaailmas? Toit on nii hea, et mine pekki. Selles on iva sees hehe.

See oli kokkuvõttes nii hea, et ma tegin seda täna uuesti, üks tüüp siin nõudis tungivalt. Eilses supis oli küll veel purk hakitud tomateid, mida täna enam võtta ei olnud, aga mõlemat pidi oli super. Okei, ma hetkeks mõtlesin ketšupi peale, aga isegi mina ei lange vist nii madalale, need mehed Heinz'i pool toodavad siiski midagi muud kui tomati maitset.

Ma ei ole kunagi varem läätsesuppi teinud, kuigi see on ilmselt üks väga traditsionaalne supiline. Igatahes, see ei saaks olla lihtsam! Tavaliselt igasugused kuivatatud ubade ja herneste leotamised hirmutavad mind ära, sest ettemõtlemine ja planeerimine ei ole just mu kõige tugevam külg. Need väiksed punased läätsed tuleb aga lihtsalt puljongisse visata ja lasta omapead keeda, kuniks teised juurviljad hakitud. (Vahepeal oli oht, et me hakkame hoopis läätseputru sööma, aga tarkus tuli appi ja vett sai juurde)

Läätsesuppi saab ilmselt teha mustmiljonit erinevat moodi, aga ma garanteerin, et kui see sisaldab karrit, värsket koriandrit ja natuke kreeka jogurtit, siis ei saa väga halvasti minna. Kui kellelgi on veel mõnda geniaalset läätsesupi versiooni, mis ei ole nii koriander-fanaatiline, siis andku teada!

Kana-karri-läätse-supp

potitäis, kõiki asju sai umbes järgnevalt

2 väikest sibulat

2 küüslaugu küünt

2 spl oliivõli

250 g punaseid läätsesid

1 purk tükeldatud tomateid

2 l kanapuljongit (tõeliselt tsirka)

2 porgandit, hakitud

2 selleri vart, hakitud

2 kanafileed, tükeldatud

kreeka jogurtit

värsket koriandrit

karri pulbrit

tšilli pipart

sidrunimahla

Hakitud sibul ja purustatud küüslaugud lähevad korraks oliivõlisse, sekka karrit.

Kui sibulad klaasjad, siis peale läätsed, tomatitükid ja puljong. Keeda 20-30 minutit.

Lisa hakitud porgandid, sellerid ja kana, umbes 5 minutit, kuni kana valmis. Köögiviljad ei tohiks liiga pehmeks keeda, ikka peaks saama hammustada.

Minule meeldib natuke kärisevam toit ehk siis lisasin tšillit, pipart, natuke sidrunimahla (kuna sidrunit täna enam ei olnud, siis panin hoopis tamarindi pastat), KORIANDRIT jne. Kuidas kellelegi meeldib!

Süüa (kreeka) jogurti või hapukoorega.

– B, Amsterdam

Ohoo pomelo!

oled sa söönud pomelot?

kuidas sa söid pomelot?

kas sulle maitseb pomelo?

Ea üllatas meid täna lõunal pomeloga. Ohoo!

Maitseb nagu greip, aga suurem ja mahedam.

Lõhn väga tuttav. Pingutasin hirmsasti, et mis tuttav lõhn.

Lõpuks tuli ära - pellargoonid trepikordidoride akendelt!!

Mina nautisin saaremaise mahe meega ja kohvi kõrvale.

Imehea! Sul on õigus, meega on asi otsustatud. Vägagi söödav.

Ea proovis ilma meeta. Tema hinnangut ma ei ole kuulnud.

Loodan, et ta kommenteerib.

–M. Kuressaarest

Kartulipätsid

Niikui täna silmad lahti pingutasin, oli selge, et täna on vihma kord. Pidin stuudiosse tööle minema ja silme ees viirastusid kõik need korrad, kui kinniste silmadega vastu tuult ja vastu vihma koos teiste küürus selgadega kooli poole väntan. Sest miski muu ei sunni mind sellise ilmaga ratta selga, ainult kooli suhtes on jäänud mõningane kohusetunne.

Mul oli aega täpselt üks tund + hiljaksjäämise klassikalised kümned minutid, et kõik hommikused toimetused rahulikult korda ajada. Aga ma otsustasin, et sellise ilmaga tuleks midagi küpsetada. Ja tänu sellele siis kohtumisele veel rohkem hiljaks jääda.

Katsejäneseks osutus eilne kartulipuder. Üks "kartulikookide" retsept oli tegelikult eeskujuks ka, aga ma ei suutnud midagi selle järgi teha ja välja tulid ikkagi maitsvad!

Nagu näha, siis mul puudub nii viisakas lõikelaud, ahjuplaat, küpsisevormid kui ka taignarull (samas, niikaua kui on veinipudelid ja keegi mulle kingitust ei tee, ma ei näe seda oukorda paranemas). Ma olen lihtsalt niii sõltumatu, et mitte miski ei heiduta mind heast kõhutäiest.

Oleks pidanud tegema ikkagi olümpiarõngasteks. Kartulipätsi puzzle (kas sellele on nüüdseks eestikeelne sõna leiutatud?), millest saab kokku panna olümpiarõngad. Toiduvärvidega! Olen järgmiste mängude ootel...

Plaan oli need lõunaks kaasa võtta, aga sellest kujunes ka meie hommikusöök. Need on head nii või, Merevaigu kui ka meega. Kui keegi veel ei tea, siis kõiki toite maailmas peab proovima meega! Nagu Nigella Lawsonile piparmünt, nii minule mesi.

Kartulipätsid (u 12 tk)

225 g jahu

40 g võid

1 tl küpsetuspubrit

2 tassi kartuliputru (mahult veidi vähem, kui jahu)

tilli

piima

soola

Jahu segasin küpsetuspulbri, või, soola ja tilliga.

Lisasin kartulipudru ja "sõtkusin" üheks massiks. Alguses on tainas päris kuiv ja rabe,

panin nii palju piima juurde, et ta muutuks elastsemaks ja pehmemaks.

Siis polegi muud, kui rullida ja lõigata ja ahju ja hõigata. Minul on vana gaasiahi ja paras

kuumusoli 6 (paberite järgi 8), aga elektriahjudele vist 230 C kraadi.

Küpsesid 20-25 minutit.

– B, Amsterdam

Maitsev Tumepunane

Sain täna, Sinu sünnipäeval teada, kuidas maitseb tumepunane.

Ea tegi lõunaks punapeedi- kaalika-brokkoli ja metsiku loomalihaga püreesuppi.

Ja see värv oli tumepunane! Mitte mingi bordoo või roostekarva vms., vaid puhas

tumepunane. Ja see maitse oli tumepunase maitse. Väga maitsekas. Liha ei püreestatud

ära, vaid pandi supile pärast peale ja veel küüslaugu võis pruunistatud peediribasid.

Nii kahju, et ei ole kaamerat. Aga mulle tundub, et meil on kogu aeg nii ilusad lõunad.

See supp oli nii võimas, et me ei vajanudki teist rooga ega midagi magusat!

Ja ärge küsige retsepti, tuleb lihtsalt kapist asjad välja võtta, puhastada, natuke lõikuda,

potti panna ja vahepeal võib meilidele vastada. Parem on isegi pott omapead kööki jätta

ja alles siis kui lõhnad kutsuvad, minge vaatama. Siis ongi valmis.

– M, Kuressaare

Magus köki-möki

Tumeda šokolaadi trühvlid matcha ja väikese sidruni mekiga – tegin neid nüüd teist

korda ja paremad tulid. Palju paremad.

1 dl rõõska koort (35% või 38 %)
1 spl võid
1 tl matcha pulbrit (mitte kuhjaga)
100 gr tumedat šokolaadi

Kuumutasin koore ja või potis keemiseni, lisasin sortsu kuuma koort matcha pulbrile,

segasin, sain imeilusa rohelise pasta, mille panin kuuma (mitte keeva) koore hulka,

siis panin sinna sisse tükeldatud šokolaadi ja sulama ja segasin aeg-ajalt, niikaua kui

mass oli ühtlane. Riivisin sisse veidi sidruni koort ja kappi seisma. Kata toidukilega.

Paari tunni pärast pätsisin trühvlid, pealmise poole kastsin korraks matcha pulbrisse.

See värviduett on super, tumepruun ja samblaroheline!

Aga pelmeenide kõrvale tegi Ea väga värvika salati. Punane peet ja tomat balsamico-

oliivõli kastmes. Pelmeenid said palju pidulikumad taldrikul. Ja muidugi ei saa ala-

hinnata ka brokkoli osa, rohelise värvi esindajana!! Ja kui lõuna saab nii ilus, siis ta

ka maitseb hästi.

– M, Kuressaare

Kukeseene pelmeenid

Tegin täna siis ise pelmeene. Tainas ja täidis ja lisandid. Mmm! Kuna Saaremaal

oli sel aastal jube rikkalik kukeseene aasta, siis tuleb enamus toite kukeseentest teha.

Kukeseenekaste ei ole mingi eksootika praegu. Aga vot pelmeenid kukeseentega!

Pelmeeni tainas:

2 kl jahu (1 täistera ja 1 nisujahu)
1 muna

3/4 klaasi vette, natuke soola, segasin ja panin natukeseks külma seisma. Täidiseks

võtsin sügavkülmast praetud kukeseened, hakkisin sibula ja praadisin pannil läbi.

Et asi oleks ikka veel hõrgum, tegin maitsevõi, mis käib pärast soojade pelmeenide

peal: Küüslauk ahjus röstida, s.t. terve küüslauk fooliumis ahju, 190 C kraadi juures

20 min. Seejärel sega 100gr võiga see röstitud küüslauk, lisa võis praetud salvei

(tublimatel on maja eest kasvamas). Jube hea.

Rullisin pelmeenitaigna õhukeseks, klaasipõhjaga tegin ringid, panin täidise peale

ja vajutasin rugevalt kinni. Keetsin 5 minutit, panin taldrikule, peale maitsevõi, natuke

parmesani laaste, kukeseeni ja hea 2008. aasta prantsuse punane, voilaaa!

Magustoit! 1 matcha trühvel (tegelt pool, vanaema sai teise poole) Seekord panin

matchat natuke vähem ja riivisin sidrunikoort sisse (mahe-sidruni, maitse vahe on suur),

paremad tulid. Kahju, et pilti ei saa teha, sest tume šokolaadi junn matcha rohelisega

kokku on ilus! Nõuke ehtne händmeid!! Ma pean ikka ruttu digika hankima.

Lähen nüüd koeraga parki, pimedasse sügisesse jubedasse parki!

– M, Kuressaare

Kitsejuustu Võileib-Gemüse

Esimene postitus! Taipasin just, et toidublogil on mu jaoks veel üks oluline funktsioon:

ma olen sunnitud kööki koristama! Ei tea, kas see on mälestustest köögi enne-remonti-

seisundist (mis oli jälk läga-plöga hunnik) või olen ma veel laisemaks muutunud, aga

köök siinses korteris ei taha kuidagi viisakana seista. Potjomkini köök, lööb pildistamise

ajaks vuntsid läikima:

Kas peaks olema piinlik, et ma sõin lõunaks kitsejuustu võileibu salatiga, tudeng peaks

rohkem keskenduma juustuvõileibadele? Kuigi mul on vabandus – JÄÄGID. Päris

maitsvad jäägid, aga ikkagi jäägid.

Okei, need poolküpsetatud pistoletid ei ole jäägid, aga kuna meil on nüüd esimest

korda elus ahi, siis miks mitte! Ma tean, et ma niipea ise ei hakka leiba küpsetama ja

valmisküpsetatud leivad on siinmail äärmiselt "sisutühjad". Õhukesed maitsetud vaht-

kummid. Mul on küll ahi, aga puuduvad igasugused ahju-atribuudid – järelikult

tuleb kõike küpsetada fooliumis.

Oleks mul ainult iga päev kodus kitsejuustu! Lõpuks olen ahju kasutamise hirmust ka

üle saanud. Ma tegin isegi pilti, kuidas see hirmutavate elavate gaasileekidega nõgine

koletis töötab, aga see vist ei tee seda blogi väga isuäratavaks.

Kokkuvõttes ei ole see just kõige eksperimentaalsem toit, aga niinii hea, värske, maitsev

ja samas toitev. Meeldetuletuseks KUI hea on kitsejuust. Kui seda on üldse võimalik

unustada. Kes iganes avastas koosluse kitsejuust + mesi, on vaieldamatu geenius.

Võileib:

- sai/sepik

- oliivõli

- kitsejuust

- päikesekuivatatud tomatid

- kreeka pähklid

- tüümian (minul polnud, aga kindlasti teeb veeel paremaks)

Salat:

- rukkola

- suvalist salatit

- pirn/õun/vms

Kaste:

- virgin oliivõli

- mesi

- balsamico

- sool ja pipar

Pildid peaks siinkohal vist enda eest rääkima. Küpsetasin niikaua, kuni sai veidi pruunistus.

Kaste meeldib mulle selline, et mee maitset ikka tunda oleks, või olgem ausad, domineeriks.

Kastme konsistents peaks lähenema rohkem meele, kui et õli omale.

– B, Amsterdam